Samsung Unified Drivers ja buntu

Suvine installfest on täies hoos, värske Ubuntu Alternate amd64 ja töölauata install koos esimeste sammudega GPT ning EFI maailma, üle pika aja ilma LVM-ita kettalõikumine (tagasi mõeldes ei ole ma vist ainumaski kord hiljem selle võimalusi kasutanud) ja hoolkialt õhemaks roogitud kubunutu-desktop. Peale pisukest uue infoga harjumist hakkas kõik tööle kuidagi.. liiga lihtsalt. Isegi wifi küljes olev Samsungi printer-skänner scx3405w. Eelnevalt olin küll üks võidukas katse ka vana 32bit installiga tehtud, aga see ei läinud just nii libedalt.

Lühidalt, kõik mis http://www.bchemnet.com/suldr/ peal kirjas ja milles end puudutatuna tundsin, toimis. Võrguasjanduses oli printerit oli juba varemalt installikal olnud wini utiliidiga koolitatud. Peale repo lisamist ning samsungmfp-driver, samsungmfp-scanner ja samsungmfp-configurator-qt4 installi kõik justkui toimiski. Ennast sai veel lp gruppi lisatud ja üllatuslikult toimis see sama Configurator. Peale printeri lisamist (leidis trükimasina kenasti peale paar värskda-nupu litsumist üle ipp üles) ja seadistamist ilmus õige kirje ka skänneri alla. Ainult konfiguraatorist olev skänneri liides ei nõustu käivituma. Selle eest XSane ja Skanlite toimivad eeskujulikult. Ühtegi samsungmfp-*-fix pakki ega muud sudimist ei ole siiani vaja läinud.

Gallery3 < ZenPhoto

Etteruttavalt mainiks, et juttu tuleb kahest vabavaralisest albumist, miks üks teise lõpuks välja puksis ja kui libadelt uue viguri tööle ajamine käis.

Kunagi oli Gallery2, muuseas jooksis foto.42.pri.ee peal ja oli lihtsalt tore. Arvestatav kasutajaskond, pluginad-vidinad, kasutatvad teemad, näis suht elus nähtus olevat. Siis läks install katki, tagasihoidlikud katsed seda lappida ei kandnud vilja, albumeid/pilte oli vähe, aga mingil põhjusel sai kogutud statistikat väärtustatud, sqlis surkimine väga ei imponeerinud, nii ta istus, poolpiduset. Justkui töötas, aga longates. Sisu lisama enam ei kippunud.

Vaikselt küpses Gallery3, küll alpha, küll beta statuses. Nägi uus ja värske välja. Kantis albumeid-pilte Gallery2-st koos kõige kliki-ajalooge ja tegi muid vahvaid trikke. Aga mingist hetkest ei juhtunud sellega enam suurt midagi põnevat. Lisasid justkui oli, teemasid ka, aga midagi jäi nagu puudu. Lisaks dokumentatsioonile. Teemadega näisid majandavat koodikirjutajad, välja natuke nagu nägid, aga ikka oli kõigel toores maik man’. Lisaks on kõik teemad ja lisad kuidagi ilma mööda laiali, foorum, wiki, github ja mis kõik veel.
Ja siis ronis kuklatagant välja teadmine, et mingi kaader kiidab juba pikki aastaid ZenPhotot. Demosid sirvides kenad ja klanitud teemad, ilma tilu-lilu ja liigse jQuery värgita. Doke kiideti ning kood näis olevat hoomatav ning vajadusel lihtsalt muditav. Paar katsed nullist paigaldamiseg, mõned kiiksud, tutvumine foorumi, 3. poole lisade ning kommuniga, albumite käsitsi üle kantimine ning juba ongi päris kuiv ning mugav tunne. Toimiv Google Maps tugi kohe olemas ja puha. http://www.zenphoto.org/

Paigaldmisest. Kogu nänn on ühes arhiivis, valitud sai zip, see virtuaal.comi poole teele saadetud ning siis serveris läbi cPaneli failihalduri lahti pakitud. zenphoto/doc_files/README.html viitab installeri käivitamiseks kenasti /zp-core/setup.php peale. Tagantjärgi ei mäletagi, kas ka see viga andis, aga üsna suur hulk faile-katalooge oli natuke mädade õigustega, igatahes peale paigaldamist oli hunik anomaaliaid ning nendele jälile saamiseks oli vaja http logi natuke lähemalt uurida. Seisu küll selgitas http://www.zenphoto.org/news/permissions-for-zenphoto-files-and-folders (failide õigusteks 644, kataloomadele 755), aga oleks eeldanud paigas õigusi.

Kui Gallery(2) puhul sai piltide upitamiseks põhiliselt GalleryRemote’ kasutadu (läbi Digikam/kipi-plugin ’i), siis nüüd hakkab liiklus ilmselt üle ftp käima, kõik albums/ all visatud kraam saab enam-vähem automaagiliselt omaks võetud. Teemadest on seni enim imponeerinud zpMinimal – http://www.gjr-web.com/zpminimal/

Naginatest.

  • Eestikeelne tõlege on puudu, aastaid tagasi on näib keegi asjaga tegelenud olevat, aga muud jällge peale traci kande sellest ei ole.
  • zpMinimal ei toeta piltide läbi ketramist Colorboxis
  • options -> gallery all on valik use latest image date as album date , mis esimese hooga ei paistnud väga midagi tegevat (kõik albumid sai lisatud läbi läbi ftp), alubimi kuupäev jäi ikka üleslaadimise ajaks. Rohuks osutus albumite all oleva Refresh metadata … 
  • PIltide all oli pööramine juskui olemas, aga mitte-aktiivne. options -> image -> Auto rotate images tegi pööramise lukust lahti
  • digikami kasutatud siltide süsteem kujul /kohad/norra/oslo ei tööta alati (albumis sildile klõpsates on tulelmuseks 404), aga tags alt saab neid mugavalt ära muuta.
  • paroolistatud albumile pannakse kole ZP logo peale.
  • asjad lähevad katki, kui ples lükata album, millele nimeks: “album
Aga esialgsed muljed on väga head [:

VI Võhandu maraton 2011 – K1MEN – KõplaKapsaks

Tegu oli suuresti möödunud aasta maratoniil tehtud vigade parandusega. Lühidalt – toimis. Ja et aasta pärast mälumäng lihtsam oleks, läheb tagantjärgi ka  mõni kaheks nädalaks pidama jäänud mõte kirja.

Võrreldes aastataguse ~10 kevadise aerukilomeetriga oli neid sel aastal ~80, lisaks veel  paar kümnest otsa kanuus mõlaga vehkimist.  Aprilli nädalavahetused möödusid  Soomaal uuesti süstaga harjudes ja vahelduva eduga metsas-põllul-jõel rahulikus ning liiga rahulikus tempos aeru kastes. Möödaminnes jäi silma ka sealse 5. aastataja jäine algus, tipp ja  ilus roheline lõpp. Möödunud hooajal tekkis ka pisuke matkakilomeetrite konto, lisaks olin endasse ahminud  Fjällräven Classicu ja esimese Tartu Maratoni arvelt  vähe pikamaatarkust. Tunne suht roheline, aga möödunud kevadega võrreldes miskit nagu juba koidaks.

Ei mingit peale tööd Võrru roolimist – reede vabaks ja 360 bussiga juba pealelõunal lõuna poole, jooksvalt magu head-paremat täis toppides. Reedene dieet toekast hommikusöögist,  suurest plohvist lõunaks, eritit rammusast jäätisest ooteks ja õhtuks jäänud pastast töötas kenasti. Pasta oleks võinud muidugi tavalisest pubi-portsust korda 2 suurem olla, aga paar Guinessi ja ports magusat täitsid selle mulgu kenasti. Ööbimiseks telgi asemel spordikool, tore optsioon, soe ja kuiv küljealune hambaharjamise  ja vesiklosetiga, aga pakutud ruum sattus olema tänav a poole, suurte akendega. Ja reede õhtu. Ja kõrvapunnid olid autos. Lammaste asemel autode lugemine ei istunud mitte ja niis sai unetunde kokku ehk 5, heal juhul 6. Moraal – kui ei suuda enda kola koos ja enda lähedal hoida, maga parem Roosisaarel telgis.

Järgmise päeva menüüs sai lastud end kuigi palju ülejäänud seltskonna valikust mõjutada – joogiks lisaks Borjommile ploomimahla  (1:1 andis päris mõnusa morsi), lisaks tavapärasele müslibatooni, tundengieine, banaani  ja magusa-assortiile pakk õllevorsti. Hommikuks jogurt-müsli. Söömavärk toimiski kenasti – veidral kombel läks jooki vaid alla ühe kotitäie (~1.8l), lisaks kontrollpunktides kummutada paar topsi vett. Söömine oli pidevalt meeles, banaani ja batoonivaru kahanes. Supipausidest samuti ei viilinud. Tundengieinet läks kahtlaselt vähe. Tagantjärgi tarkusest oleks pidanud küll söögipausid veel rangemalt km või aja järgi paika panema, mõni vahe kippus ikkagi pikaks. Kordagi küll tühjast kõhust ega kalorivõlast tingit’ häda ei märganud – jaksu ja moraali jagus – aga kui napilt sellega läks, ei oska arvata. Ploomimorsil oli siin kindlasti oma roll.

Hilpudeks põhjusmõtteliselt juba proovitud kraam – võrksärk, peal vaba selja ja varruktega jooksusärk, jalas 3l koorik (2l oli võgu tõttu eelmise aasta bläkk) ja rafti-saapad. Paksem  suusamäts, aerutamislabakud. Hommikuks ähvardas lund ja lörtsi, õnneks jäi kuni õhtuni kuivaks, suurim katsumus oli lagedal otse vastu pressiv tuul. Vesi 10C ringis. Varuriideid 1 + natuke komplekti – 2L pükisd, pro zero pikk ja lühike pesusärk, õhuke aga üleni kinnine tuulepluus, suusamüts ning paar Buffi.

Kõik kevadised kilomeetrid oli kühveldatud kitsa matkaaeruga, nüüd panid kõik starti laiadega, mina ka, aga igaks petteks sai kitsas siiski varus kaasa tassitud. Võõras labidas andis end tunda juba järveringil, 20km pärast oli juba päris kole – ju sai ka natuke kiirelt alustatud, aga käed ja õlad karjusid väga valede kohtade pealt. Veel 10 km pärast hakkas juba vaikselt ära harjuma. Paadiks ikka SeaBird Expedition, üllatavalt hästi toimiva tüüriga isend oli sattunud. Muidugi sai eelmisel õhtul ka pedaalid ja iste korralikult ära timmitud. Sealinnu põllega läks kehvemini, õiged neopreenid olid  lihtsalt kaugel-kaugel või siis lekkisid, asenduseks võetud nailonid läksid maru tihkelt küll peale, aga esimese hooga sai vest põlle peale tõmmatud. Tulemuseks iga paari km tagant korralik bassein ümber vöö ja põlle üles sikutamine. Põll üle vesti ei olnud ka just liialt toimiv lahendus – peale tõmmates hakkas natuke pooma ja istmel ette sikutama (põlle toru selle kokpiti ja vesti tarvis liialt ees), kui alla vajus ja järgi andma hakkas, oli jälle bassein süles. Labakud läksid nööride vahele kusagil poole distantsi peal. Suur aer, toimiv tüür ja suts mõistust sinna otsa ning eelmise sõiduga võrreldes oli käärudes nikerdades kiirus enam-vähem ja jõusääst metsik –  toona sai pea kogu tee vaid aeruga manööverdada. Arvestatavaid vigu, kus ka tõesti aega kadus  tuli kokku ehk paar-kolm.

Eelmisel õhtul hoiatati S-kurvi eest, kus iga 3. pidavat ujuma minema. Õige auk sisekurvis sai muidugi maha magatud, teises variandis olid sõdurid risti ees ja kolmandas väravas läks õnnega pooles ja suure aeru suurel toel külg ees läbi kulgetud. Paisud ja kärestikud olid sel korral päris mõnusad, kuivana nendeni jõudmine oli muidugi ka suur asi ja aitas lippu kõrge hoida. Süvahavvast läbi tulles kallas rinnaesiselt hoolega sisse. Õnnetult sai maha magatud ainult üks teada risu ja seal olev kitsas auk. Plastpaadi rõõmud – saab end ka üle palgi sikutada, kui tõesti vaja.

Kui eelmine sõit oli pea puhas soolo, siis sel korral sattusin kuidagi Kaido temposse, küll vahelduva eduga, kuid ikka mitmete tundide ja kümnete km kaupa. Moraali hoidmise tegi kõvasti lihtsamaks, vähemalt sama palju või isegi rohkem, kui eelmisel Võhandul olnud saate- ja ülevedamistiim (tervitused Tõnisele). Ehk see vaheldus oligi võtmesõnaks, sellist pikkisilmi lõpu ootamist ei mäletagi, lihtsalt tüütu oli  paaris kohas ja vara alustatud lõpuspurt pani korraks oigama, aga ei midagi nii hullu, kui varemalt. Saate puudumine tähendab ka tühja albumit, ainukese seni leitud jäädvustuse eest tuleb tänada Teet Ristioja

Lõigata sai eelmisest aastast vähem, õigupoolest üldse ei saanud. Või kui oleks saanud, ei lõiganud – kõrgemal istuvad kanuu-kunnid ikka võtsid mõne kurvi ja kääru sirgemalt, aga nii madalal vehkides jäi vaade ahtaks ja ei tahtnud väga riskile minna. Kusagil välu taga vilkuvaid aere ja parukaid taga ajada oli ilmselt üheks madalaseisuks, otse mõnikümmend või sada meetrit, aga palju mööda jõge sõites vahemaa on, ei tea.  Selline plaanipärane haamer oli ilmselt kusagil 60-70km juures, enne seda ka üks natuke ootamatum, 20-30km juures, suure aeru ja liialt kiire laguse tõttu oli päris valus olla. Ilmselt kusagil seal lasin mööda ka vesijalgratta. Söögipunktides läks jällegi talumatult pikalt, 30 ja 45 minutit. Leevakul sai moraali hoidmiseks küll ka päris kuivad riided selga aetud ja aer kitsama vastu vahetatud – mõlemad võtted täitsid oma eesmärki – aga ikkagi, 45 minutit. Mitmed paadid said varem minema.

Lõpus lagedatel vastutuul, huvitaval kombel eriti ei morjendanudki, tuli hoopis tahtmine lõpetuseks ka natuke sporti teha. Päädis see enne Räpinat kandu näidanud kanuu jälitamisega, mööda sai neist kenasti, aga kui aru sain, et lõpu kauguse olin vähemalt kilomeetriga mööda pannud, võttis meele üsna mõruks. Õnneks oli seljataha jäänud rahvas end veel kapsamaks kõblanud.

Käed läksid peakohal kokku juba samal õhtul, viimased verised vill sai lahti kratsitud pooletist nädalat hiljem. Ettevõtmine, mille aasta tagasi lõpetades arvasin  üheks enim pingutust nõudnud aktsiooniks, on peale teistkordset läbimist alles jätnud peasajalikult positiivse. Lausa lihtne oli. Veider, tuleb vist hataka eesmärke seadma.

Aeg 12:37:09  (vs 2010.a. 13:49:09)

42.pri.ee rekarnatsioon : iruut.eu

Domeenireform põhjustas teiste tuhandete seas ka 42.pri.ee hülgamise, veebruari alguseni kehtib Ta veel iRuut.eu kõrval ja siis tõmmatakse juhe ilmsel lõplikult seinast. Kurvaks ei tee mitte niivõrd ühe krüptilise aadressi kadumine, kui just suurema osa pri.ee välja suretamine ja seik, kuidas isikudomeeni omanikke ühel mitte nii ilusal päeval ja täiesti tühjalt kohalt sunniti rahakotiga hääletama.

Asjalikuma poole pealt, uue domeeni juurde ampsamine jahiljem kõigi päringute ümber suunamine käis umbes nii:

  • ühel õhtupoolikul langeb otsus – EIS ei paku peale paha maigu midagi sellist, mille eest neid suhteliselt krõbeda ( ~5 x .eu kampaaniahind) aastamaksuga toetama peaks. Väikese leiutamine ja valik jääb iRuut.eu peale.
  • Registreerimine läbi virtuaal.com-i, makse pangalingiga
  • Meenub, et peale uute hosting-pakettide välja kuulutamist ei ole vist enda oma lasknud ümber tõsta. Kuna vana Pronks lisadomeene ei toeta, ja värsket üllitist kuhugi külge pookida ei ole, võtan järgmiseks sammuks paketiuuenduse. Standardil on lisadomeene 2.
  • Kiri klienditeenindusele, vastus tuleb 5-10 min jooksul koos arvega. Peale mõningast nuputamist on arvel olev summa lahti rehkendatud (pakettide aastatasu vahe miinus viimasest maksest möödunud aeg), ülekanne tehtud ja palun klienditoel .eu domeeni peamiseks määrata ning .pri.ee ma lisadomeeniks.
  • Mõnekümne minuti pärast vastus käes, sean cPanelis alamdomeenid korda ja veendun asja toimivuses.
  • Paar päeva läheb mööda ja tuleb meelde natuke asisemat ümbersuunamist rakendada. Puhtalt jonni pärast tahan cPaneliga hakkama saada. Toimiv skeem: 42.pri.ee ‘le teen alamdomeenid, DocRootiks määran asjad kujul home/www/x, sean wildcardiga ümbersuunamise iruut.ee alamdomeenide peale.
    tulemusena tekib home/www/x alla sährdune .hhtaccess :
  • Ja nii kõigi alamdomeenidega.

Tulemuseks kuu jagu kauem toimivad lingid, mida siin-seal 42.pri.ee pihta loobitud, ja võimalus robotitel enda taibukust näidata.

13 tundi higi, verd ja hernesuppi – Võhandu maraton 2010

Kuna aasta pärast on meeles vaid ilus ilm, hea supp ja muhe seltskond (või siis külm vesi, valutavad lihased ja elusuur tüdimus), läheb enda tarvis kirja mõni rida. Võhandu maratonist, minu esimesest, on möödas 3 nädalat.

Kui kunagi sügisel Alam-Pedjal tiimikanuude vahel ühese süstaga siblisin, küsis Triin muu jutu seas kevadiste Võhandu plaanide kohta. Ilmselt muigasin mõrult ja pomisesin midagi stiilis “ju näeb” või “eks kunagi jõuab ka sinna.” Kui Priit mingil hilistalvisel õhtul üle pika aja näole andis ja muu jutu sees sai Võhandud mainitud, võttis asi juba kergelt kontrollimatu suuna – mingil veidral põhjusel võeti ideest hirmsasti tuld ja hakati aluseid sebima. Poole tunni pärast oli juba midagi olemaski. Isegi kui mõne aja pärast tuli teade, et üks asjaosaline peab samal päeval Pärnus palli üle võrgu ajama, oli tagasi pööramiseks liiga hilja. Pealegi ei lasknud loll teadmatus väga ärevust koguda.

Päev-paar enne starti pakuti kajak.ee vastavas teemas gepsu tarvis huvipunkte, peale nenede masinasse laadimist ja Google Erthis esimest korda Võhandut kõigi oma sõlmede ja luhtadega vaadates hakkas sees kahtlaselt keerama, paberil mingi tühine 100km ja kaardil olev pilt ei tahtnud enam kuidagi klappida.

Reede õhtu. Midagi jäi veel vedelema? Ei vist.. Järelikult on kaasas. Tõnis valmis? Valmis. Gaas-sidrun-pidrun / .. / Tartu / .. / Võru / .. / hämming / .. / Paate täis plats, järelikult õige koht.

Kohutav hunnik kola, telk püsti, Tõnis lubab hommikul uuesti platsis olla. Peale linnatuurilt naasmist on telgi ees platsil pargitud 2 Seabirdi, piloodid ise annavad end ka varsti näole – Andrus ja Argo. Edasisega tehakse selgeks, et telk on siiski nõrkadele ja peale väikest kehakinnutust ja õlunaadi kõrval muljetamist sätivad härrad end paatide kõrvale ööd veetma. Telgis isetäituvat sättides ja paksu kotti ronides näin endale erilise külmavaresena.

100417-DSC_2894_1_001

Hommik ja kiirekiirekiire. Midagi saab keresse, asjad saab enam-vähem kokku, Tõnis & co on lubatud ajal platsis, Ericu leian 360 paatidega ka üles ja head paremat täis laotud Seabird Expeditioni saan veele 10-15 minutid peale pauku. Varemalt on Expdeitions kõblatud ~10km, esimese asjana annab tunda, et pedaalide sätimise tarvis oleks võinud veel minut-paar jätta, tüüri veel vette ei lase.

Tamula vastaskallas on mõlajatest ja aeruga vehkijatest kirju, märke esimese hooga ei silma ja suund on 100 m peal oleval kahesele – küsiks teed või midagi. Kahene teeb natuke kahtlasi manöövreid, lähemale jõudes vabandatakse – kiiruga ei olevat saanud paati sättida ja nüüd ei pidavat pedaalideni ulatama, aga vähemalt näidatakse õige poi kätte ja juhatakse päripäeva ringile. Vahepeal on veel hiliseid ärkajaid veele saanud. Proovin tüüri, tuules ja kerges laines suunda hoida päris hea. 3/4 järveringi peal hakkab ka rohkem aluseid selg ees vastu tulema, ilm on kena, seltskonda jätkub.

100417-DSC_2899_1 100417-DSC_2910_1 100417-DSC_2909_1

 


“Jõudu!”

“Tarvis”

“Mitmes aasta?”

“Esimene”

“Kas selle ühesega üksi igav ei hakka?”

“Igav? No ei, mingi 300 paaditäit kiiksuga inimesi, sellest jätkub ju kogu jõe peale ja sotsialieerumist rohkem kui küll” – teadmatus on kohati midagi imelist.

Tüüriga rohkem siputades ei saa selle käitumisele päris täpselt pihta, toime näib kuidagi vahelduv, ja jõele jõudes tõmban selle veest. Algus on paljulubav. Ja jõgi on tõesti rahvast täis. Aeg-ajalt satub seljataha jäänud kanuude sekka ka mõni ühene/kahene süst ja muid imevigureid. Näiteks parv täis nais-kokki, lähemale jõudes tehakse küll häälekalt selgeks, et tegu hoopis pagaritega. Sõjalaulust jääb kõrvu : ” /../ mees /../ kuni ohver sipleb vees /../”, igaks petteks teen paar kiiremat tõmmet, ujumiseks on veel vara. Tõnis klõpsib sildadel pilte teha ja on ülevedamistel abiks.

Pärale hakkab jõudma armutu tõde – tagumisest otsast mööda kõplamine andis küll indu juurde, aga mida km edasi, seda vähem näeb ees aerutajaid. Ja isegi kanuud püsivad üha kauem vaateväljas ning mõnest mööda saamine on juba päris arvestatav ettevõtmine. Harjutan kurvide võtmist, lähen seest, lasen nina voolul õigeks lükata, annan agu. Aga ei lähe see asi nii libedalt – valearvestus tõmbab nina sisekurvis kaldasse, paika saamine jälle paras pingutus. Halvemal juhul jääb nina madalasse või põõsasse kinni, tõmbab paadi vooluga risti või pära ette. Sealt end välja kangutada võtab juba päris võhmale.

Paaril korral proovin tüüriga, aga tulemus veel kahtlasem. Ja nii tulebki puhtalt aeruga lõpuni lasta.

Vool kisub kiiremaks, aga vähemalt on jõgi sodist puhas, siin-seal lõbustatakse end aluste tühjaks kallamise ja riiete väänamisega. Jälle üks käär, ei midagi erilist, aga lasen natuke liialt uljalt väliskurvi ja käänu tagant hakkab paistma üle jõe olev puu. Vasakult, ladva alt, laseb rahvas rahulikult läbi. Jään ka siin manööverdamisega hiljaks ning leian end tüve küljes. Kaldal korjab üks märg tegelane asju kokku, uurin, kas rahvaga kõik korras ja kraam veest kätte saadud. Jah, kõik olevat kontrolli all. Püüan olukorda hinnata, vool küll tugev, aga ju saab hakkama, tüve alt läbi ja edasi. Aeru panen kenasti dekile nööride alla. Aga Kõik ei lähe päris nii kenasti. Paat hakkab vooluga risti tõmbama, surun end tüve alt läbi, aga oksast lahti lasta ei mõista. Vähemalt on selle kevade esimene supelus tehtud. Prioriteedid hakkavad kiirelt paika jooksma, paari katsega saan kenasti paadist välja, alusest lahti ei lase. Mööda ujuv müts nööride vahele, muud olulisemat kraami ei paista läheduses hulpivat. Järgnevad katsed paati püsti saada, Männikul seisva vee peal harjutatu mind praegu eesmärgile ei vii. Kaldad on kaltsmärga rahvast täis, ees sillal on üks kohaliku olemisega (st liiga kuiv) onkel, uurib, kas ikka saan välja. ~100m pärast olen kaldal, üks varem maabunud kuivatamisega ametis olev kanuu-meeskond aitab paadi kaldale vedada. Adrenaliin hakkab alles nüüd mõjuma. Otsustusvõimega ei ole ilmselt enam kõik päris korras – riideid ei vaheta, ettekäändeks toon allavoolu tulevad kärestikud. Tagantjärele tarkus – see oli vaimule ilmselt kõige rängemalt mõjunud samm. Vähemalt saan suht kiirelt veele ja hakkan hakkan end isuga soojaks kõplama. Peale labakute kätte ajamist läheb olemine juba päris heaks, tuul ja päike teevad ka oma tööd ning mõne tunni pärast saab juba lõbusas tujus parveseltkonna küsimusele: “Ikka veel kuiv!?” täie tõsidusega vastata: “Ei, nüüd juba kuiv.”

Kärestike ja paisudeni jõudes olin juba piisavalt sooda, ei jõudnud neis ei rõõmu ega närvikõdi tunda. Trajektoor paika, hoog üles ja tuima näoga läbi kangutada.

Supp maitses hea. Pausid olid head. Vähemalt kuni Leevakuni – seal tundsin esimest korda, et kätega on võimalik ainult aeruga tõmmata ning kõik muud liigutused tulevad kuidagi vaevaliselt. Sealt edasi sai tiksutud vaid piinade kiirema lõpu nimel. Leevaku pikema pausi ajal läks eest ka suurem pilv, kellele oli tagant ligi jõudnud. Teisisõnu oli alates Leevakult võrdelmisi üksik ja kurb sõit, kõik maailma mõtted olid ka juba peast läbi lastud. Väikest elevust pakkus teine oksa taha jäämine, peale mida suutsin aerust lahti lasta. Vool sattus minu õnneks nõrk olema ning peale enda lahti arutamist jõudis veel kätega aerule järgi sumada. Väsimusest hakkasid ka tõsised juhtimisvead tulema, ühe saare otsas istudes sai vähemalt 4 mööduvat paatkonda pilkudega saata. Tõsiseks ohu märgiks olid ka tagant lähenevad kanuud. Kui enne Räpinat oli vähemalt harv seltskond, siis viimane lõik oli kogu sõidu kõige pikem ja üksildasem tund. Pikemate sirgete peal küll vilkus paar selga, aga järele jõudsin neile alles vahetult enne lõppu. Peale paadist välja kobimist lükati finišis tuled põlema.

Lõpp oli magus, tõsiselt.

Kuivad riided ja puder tekitasid kerge eufooria. Seda ei muutnud ka seik, et autol ukse kinni tõmbamine paari esimese katsega ei õnnestunud. Päeva pärast sai juba käed pea kohal kokku. Paari päeva pärast sai särgi selga ilma suurema pingutuseta, nahk kätel oli tagasi nädala pärast.

Tänud Tõnisele (pikk päev täis roolimist ja paadisikutamist), Ericule/360 (alus) , tundmatuks jäänud paatkonnale, kes suvatses peale ujumas käimist süsta kaldale sikutada. Ja Triinule ning Priidule, kes ilmselt eneste teadmata mu mõtted õiges suunas liikuma panid.

Kokkuvõtteks:

  • aeg 13:49:09, koht 266 lõpetaja seas 169, K1M seas 37/46. Ei tohiks järgmisteks ponnistusteks üleliia kõrge mark olla
  • Senine kilometraaž sai hoobilt (vähemalt) 2 korrutatud. Kogu senine süstamine oli tähendanud 2 õhtut Männiku karjääris mulistamist, 2 kahepäevast matka (üks merel, teine jõel) ning 10km otsa Soomaal puude-põõsaste-kuuride vahel.
  • Enne sellist ajude komposteerimist on abiks reeglid paika ajada. A’la kas ja millal vahetan peale sees käimist riided, kui palju peab kommikott 10km kohta tühjenema, millal sätin pedaale… Paraja kapsana ei jõua mõte väga praegusest hetkest edasi, aga iga liigne pingutus ja nagin jõuab päeva lõikes moraali ja motiveeritust päris korralikult porri trampida.
  • Tugitiim on hiigelpluss.
  • ka 300 paadist jääb väheks, et omas tempos algusest lõpuni melus püsida.
  • Pikad pausid on kurjast – mingist hetkest ei suuda kaldal olles enam käsi puusadest kõrgemale tõsta. Pealegi on aerutades on kõige vähem valus.
  • Aerutamislabakud ja raftisaapad tegid päeva. Labakutes haljaks hõõrutud nukk on ka praegu armiline, aga veel olles oli hea. Vees pidi aeg-ajalt solberdama ja paati vedama/ujuma – selleks tarbeks raftisaapast paremat asja ei oska hetkel välja mõelda.
  • Vesti all võrk + pikkade varrukatega jooksusärk – toimib. Koorikpüksid – enam-vähem(võrguta variant oleks parem olnud). Paks müts – väga abiks. Oma vest on ikka oma vest. Viskeliinist oleks vähemalt teistel natuke rõõmu olnud. Pudrunäppude vastu aitab ilmselt aeru köitmine.
  • joogikotis Värksa maitseb hea, krampe hoidis ka eemal. Kui gaase välja ei raputa, on voolikul pidevalt surve taga, ainult vest hakkab kole kähku väikseks jääma.
  • kui keegi oleks mulle varemalt proovinud selgeks teha, milline pingutus Võhandu minusugusele on, ei oleks ilmselt uskunud. Aga oleks pidanud. Järgmiseks aastaks tarkust kui palju

100417-DSC_3221_1

http://foto.iruut.eu/vohandu2010/