13 tundi higi, verd ja hernesuppi – Võhandu maraton 2010

Kuna aasta pärast on meeles vaid ilus ilm, hea supp ja muhe seltskond (või siis külm vesi, valutavad lihased ja elusuur tüdimus), läheb enda tarvis kirja mõni rida. Võhandu maratonist, minu esimesest, on möödas 3 nädalat.

Kui kunagi sügisel Alam-Pedjal tiimikanuude vahel ühese süstaga siblisin, küsis Triin muu jutu seas kevadiste Võhandu plaanide kohta. Ilmselt muigasin mõrult ja pomisesin midagi stiilis “ju näeb” või “eks kunagi jõuab ka sinna.” Kui Priit mingil hilistalvisel õhtul üle pika aja näole andis ja muu jutu sees sai Võhandud mainitud, võttis asi juba kergelt kontrollimatu suuna – mingil veidral põhjusel võeti ideest hirmsasti tuld ja hakati aluseid sebima. Poole tunni pärast oli juba midagi olemaski. Isegi kui mõne aja pärast tuli teade, et üks asjaosaline peab samal päeval Pärnus palli üle võrgu ajama, oli tagasi pööramiseks liiga hilja. Pealegi ei lasknud loll teadmatus väga ärevust koguda.

Päev-paar enne starti pakuti kajak.ee vastavas teemas gepsu tarvis huvipunkte, peale nenede masinasse laadimist ja Google Erthis esimest korda Võhandut kõigi oma sõlmede ja luhtadega vaadates hakkas sees kahtlaselt keerama, paberil mingi tühine 100km ja kaardil olev pilt ei tahtnud enam kuidagi klappida.

Reede õhtu. Midagi jäi veel vedelema? Ei vist.. Järelikult on kaasas. Tõnis valmis? Valmis. Gaas-sidrun-pidrun / .. / Tartu / .. / Võru / .. / hämming / .. / Paate täis plats, järelikult õige koht.

Kohutav hunnik kola, telk püsti, Tõnis lubab hommikul uuesti platsis olla. Peale linnatuurilt naasmist on telgi ees platsil pargitud 2 Seabirdi, piloodid ise annavad end ka varsti näole – Andrus ja Argo. Edasisega tehakse selgeks, et telk on siiski nõrkadele ja peale väikest kehakinnutust ja õlunaadi kõrval muljetamist sätivad härrad end paatide kõrvale ööd veetma. Telgis isetäituvat sättides ja paksu kotti ronides näin endale erilise külmavaresena.

100417-DSC_2894_1_001

Hommik ja kiirekiirekiire. Midagi saab keresse, asjad saab enam-vähem kokku, Tõnis & co on lubatud ajal platsis, Ericu leian 360 paatidega ka üles ja head paremat täis laotud Seabird Expeditioni saan veele 10-15 minutid peale pauku. Varemalt on Expdeitions kõblatud ~10km, esimese asjana annab tunda, et pedaalide sätimise tarvis oleks võinud veel minut-paar jätta, tüüri veel vette ei lase.

Tamula vastaskallas on mõlajatest ja aeruga vehkijatest kirju, märke esimese hooga ei silma ja suund on 100 m peal oleval kahesele – küsiks teed või midagi. Kahene teeb natuke kahtlasi manöövreid, lähemale jõudes vabandatakse – kiiruga ei olevat saanud paati sättida ja nüüd ei pidavat pedaalideni ulatama, aga vähemalt näidatakse õige poi kätte ja juhatakse päripäeva ringile. Vahepeal on veel hiliseid ärkajaid veele saanud. Proovin tüüri, tuules ja kerges laines suunda hoida päris hea. 3/4 järveringi peal hakkab ka rohkem aluseid selg ees vastu tulema, ilm on kena, seltskonda jätkub.

100417-DSC_2899_1 100417-DSC_2910_1 100417-DSC_2909_1

 


“Jõudu!”

“Tarvis”

“Mitmes aasta?”

“Esimene”

“Kas selle ühesega üksi igav ei hakka?”

“Igav? No ei, mingi 300 paaditäit kiiksuga inimesi, sellest jätkub ju kogu jõe peale ja sotsialieerumist rohkem kui küll” – teadmatus on kohati midagi imelist.

Tüüriga rohkem siputades ei saa selle käitumisele päris täpselt pihta, toime näib kuidagi vahelduv, ja jõele jõudes tõmban selle veest. Algus on paljulubav. Ja jõgi on tõesti rahvast täis. Aeg-ajalt satub seljataha jäänud kanuude sekka ka mõni ühene/kahene süst ja muid imevigureid. Näiteks parv täis nais-kokki, lähemale jõudes tehakse küll häälekalt selgeks, et tegu hoopis pagaritega. Sõjalaulust jääb kõrvu : ” /../ mees /../ kuni ohver sipleb vees /../”, igaks petteks teen paar kiiremat tõmmet, ujumiseks on veel vara. Tõnis klõpsib sildadel pilte teha ja on ülevedamistel abiks.

Pärale hakkab jõudma armutu tõde – tagumisest otsast mööda kõplamine andis küll indu juurde, aga mida km edasi, seda vähem näeb ees aerutajaid. Ja isegi kanuud püsivad üha kauem vaateväljas ning mõnest mööda saamine on juba päris arvestatav ettevõtmine. Harjutan kurvide võtmist, lähen seest, lasen nina voolul õigeks lükata, annan agu. Aga ei lähe see asi nii libedalt – valearvestus tõmbab nina sisekurvis kaldasse, paika saamine jälle paras pingutus. Halvemal juhul jääb nina madalasse või põõsasse kinni, tõmbab paadi vooluga risti või pära ette. Sealt end välja kangutada võtab juba päris võhmale.

Paaril korral proovin tüüriga, aga tulemus veel kahtlasem. Ja nii tulebki puhtalt aeruga lõpuni lasta.

Vool kisub kiiremaks, aga vähemalt on jõgi sodist puhas, siin-seal lõbustatakse end aluste tühjaks kallamise ja riiete väänamisega. Jälle üks käär, ei midagi erilist, aga lasen natuke liialt uljalt väliskurvi ja käänu tagant hakkab paistma üle jõe olev puu. Vasakult, ladva alt, laseb rahvas rahulikult läbi. Jään ka siin manööverdamisega hiljaks ning leian end tüve küljes. Kaldal korjab üks märg tegelane asju kokku, uurin, kas rahvaga kõik korras ja kraam veest kätte saadud. Jah, kõik olevat kontrolli all. Püüan olukorda hinnata, vool küll tugev, aga ju saab hakkama, tüve alt läbi ja edasi. Aeru panen kenasti dekile nööride alla. Aga Kõik ei lähe päris nii kenasti. Paat hakkab vooluga risti tõmbama, surun end tüve alt läbi, aga oksast lahti lasta ei mõista. Vähemalt on selle kevade esimene supelus tehtud. Prioriteedid hakkavad kiirelt paika jooksma, paari katsega saan kenasti paadist välja, alusest lahti ei lase. Mööda ujuv müts nööride vahele, muud olulisemat kraami ei paista läheduses hulpivat. Järgnevad katsed paati püsti saada, Männikul seisva vee peal harjutatu mind praegu eesmärgile ei vii. Kaldad on kaltsmärga rahvast täis, ees sillal on üks kohaliku olemisega (st liiga kuiv) onkel, uurib, kas ikka saan välja. ~100m pärast olen kaldal, üks varem maabunud kuivatamisega ametis olev kanuu-meeskond aitab paadi kaldale vedada. Adrenaliin hakkab alles nüüd mõjuma. Otsustusvõimega ei ole ilmselt enam kõik päris korras – riideid ei vaheta, ettekäändeks toon allavoolu tulevad kärestikud. Tagantjärele tarkus – see oli vaimule ilmselt kõige rängemalt mõjunud samm. Vähemalt saan suht kiirelt veele ja hakkan hakkan end isuga soojaks kõplama. Peale labakute kätte ajamist läheb olemine juba päris heaks, tuul ja päike teevad ka oma tööd ning mõne tunni pärast saab juba lõbusas tujus parveseltkonna küsimusele: “Ikka veel kuiv!?” täie tõsidusega vastata: “Ei, nüüd juba kuiv.”

Kärestike ja paisudeni jõudes olin juba piisavalt sooda, ei jõudnud neis ei rõõmu ega närvikõdi tunda. Trajektoor paika, hoog üles ja tuima näoga läbi kangutada.

Supp maitses hea. Pausid olid head. Vähemalt kuni Leevakuni – seal tundsin esimest korda, et kätega on võimalik ainult aeruga tõmmata ning kõik muud liigutused tulevad kuidagi vaevaliselt. Sealt edasi sai tiksutud vaid piinade kiirema lõpu nimel. Leevaku pikema pausi ajal läks eest ka suurem pilv, kellele oli tagant ligi jõudnud. Teisisõnu oli alates Leevakult võrdelmisi üksik ja kurb sõit, kõik maailma mõtted olid ka juba peast läbi lastud. Väikest elevust pakkus teine oksa taha jäämine, peale mida suutsin aerust lahti lasta. Vool sattus minu õnneks nõrk olema ning peale enda lahti arutamist jõudis veel kätega aerule järgi sumada. Väsimusest hakkasid ka tõsised juhtimisvead tulema, ühe saare otsas istudes sai vähemalt 4 mööduvat paatkonda pilkudega saata. Tõsiseks ohu märgiks olid ka tagant lähenevad kanuud. Kui enne Räpinat oli vähemalt harv seltskond, siis viimane lõik oli kogu sõidu kõige pikem ja üksildasem tund. Pikemate sirgete peal küll vilkus paar selga, aga järele jõudsin neile alles vahetult enne lõppu. Peale paadist välja kobimist lükati finišis tuled põlema.

Lõpp oli magus, tõsiselt.

Kuivad riided ja puder tekitasid kerge eufooria. Seda ei muutnud ka seik, et autol ukse kinni tõmbamine paari esimese katsega ei õnnestunud. Päeva pärast sai juba käed pea kohal kokku. Paari päeva pärast sai särgi selga ilma suurema pingutuseta, nahk kätel oli tagasi nädala pärast.

Tänud Tõnisele (pikk päev täis roolimist ja paadisikutamist), Ericule/360 (alus) , tundmatuks jäänud paatkonnale, kes suvatses peale ujumas käimist süsta kaldale sikutada. Ja Triinule ning Priidule, kes ilmselt eneste teadmata mu mõtted õiges suunas liikuma panid.

Kokkuvõtteks:

  • aeg 13:49:09, koht 266 lõpetaja seas 169, K1M seas 37/46. Ei tohiks järgmisteks ponnistusteks üleliia kõrge mark olla
  • Senine kilometraaž sai hoobilt (vähemalt) 2 korrutatud. Kogu senine süstamine oli tähendanud 2 õhtut Männiku karjääris mulistamist, 2 kahepäevast matka (üks merel, teine jõel) ning 10km otsa Soomaal puude-põõsaste-kuuride vahel.
  • Enne sellist ajude komposteerimist on abiks reeglid paika ajada. A’la kas ja millal vahetan peale sees käimist riided, kui palju peab kommikott 10km kohta tühjenema, millal sätin pedaale… Paraja kapsana ei jõua mõte väga praegusest hetkest edasi, aga iga liigne pingutus ja nagin jõuab päeva lõikes moraali ja motiveeritust päris korralikult porri trampida.
  • Tugitiim on hiigelpluss.
  • ka 300 paadist jääb väheks, et omas tempos algusest lõpuni melus püsida.
  • Pikad pausid on kurjast – mingist hetkest ei suuda kaldal olles enam käsi puusadest kõrgemale tõsta. Pealegi on aerutades on kõige vähem valus.
  • Aerutamislabakud ja raftisaapad tegid päeva. Labakutes haljaks hõõrutud nukk on ka praegu armiline, aga veel olles oli hea. Vees pidi aeg-ajalt solberdama ja paati vedama/ujuma – selleks tarbeks raftisaapast paremat asja ei oska hetkel välja mõelda.
  • Vesti all võrk + pikkade varrukatega jooksusärk – toimib. Koorikpüksid – enam-vähem(võrguta variant oleks parem olnud). Paks müts – väga abiks. Oma vest on ikka oma vest. Viskeliinist oleks vähemalt teistel natuke rõõmu olnud. Pudrunäppude vastu aitab ilmselt aeru köitmine.
  • joogikotis Värksa maitseb hea, krampe hoidis ka eemal. Kui gaase välja ei raputa, on voolikul pidevalt surve taga, ainult vest hakkab kole kähku väikseks jääma.
  • kui keegi oleks mulle varemalt proovinud selgeks teha, milline pingutus Võhandu minusugusele on, ei oleks ilmselt uskunud. Aga oleks pidanud. Järgmiseks aastaks tarkust kui palju

100417-DSC_3221_1

http://foto.iruut.eu/vohandu2010/

O-kaardid

Digest powered by RSS Digest