VI Võhandu maraton 2011 – K1MEN – KõplaKapsaks

Tegu oli suuresti möödunud aasta maratoniil tehtud vigade parandusega. Lühidalt – toimis. Ja et aasta pärast mälumäng lihtsam oleks, läheb tagantjärgi ka  mõni kaheks nädalaks pidama jäänud mõte kirja.

Võrreldes aastataguse ~10 kevadise aerukilomeetriga oli neid sel aastal ~80, lisaks veel  paar kümnest otsa kanuus mõlaga vehkimist.  Aprilli nädalavahetused möödusid  Soomaal uuesti süstaga harjudes ja vahelduva eduga metsas-põllul-jõel rahulikus ning liiga rahulikus tempos aeru kastes. Möödaminnes jäi silma ka sealse 5. aastataja jäine algus, tipp ja  ilus roheline lõpp. Möödunud hooajal tekkis ka pisuke matkakilomeetrite konto, lisaks olin endasse ahminud  Fjällräven Classicu ja esimese Tartu Maratoni arvelt  vähe pikamaatarkust. Tunne suht roheline, aga möödunud kevadega võrreldes miskit nagu juba koidaks.

Ei mingit peale tööd Võrru roolimist – reede vabaks ja 360 bussiga juba pealelõunal lõuna poole, jooksvalt magu head-paremat täis toppides. Reedene dieet toekast hommikusöögist,  suurest plohvist lõunaks, eritit rammusast jäätisest ooteks ja õhtuks jäänud pastast töötas kenasti. Pasta oleks võinud muidugi tavalisest pubi-portsust korda 2 suurem olla, aga paar Guinessi ja ports magusat täitsid selle mulgu kenasti. Ööbimiseks telgi asemel spordikool, tore optsioon, soe ja kuiv küljealune hambaharjamise  ja vesiklosetiga, aga pakutud ruum sattus olema tänav a poole, suurte akendega. Ja reede õhtu. Ja kõrvapunnid olid autos. Lammaste asemel autode lugemine ei istunud mitte ja niis sai unetunde kokku ehk 5, heal juhul 6. Moraal – kui ei suuda enda kola koos ja enda lähedal hoida, maga parem Roosisaarel telgis.

Järgmise päeva menüüs sai lastud end kuigi palju ülejäänud seltskonna valikust mõjutada – joogiks lisaks Borjommile ploomimahla  (1:1 andis päris mõnusa morsi), lisaks tavapärasele müslibatooni, tundengieine, banaani  ja magusa-assortiile pakk õllevorsti. Hommikuks jogurt-müsli. Söömavärk toimiski kenasti – veidral kombel läks jooki vaid alla ühe kotitäie (~1.8l), lisaks kontrollpunktides kummutada paar topsi vett. Söömine oli pidevalt meeles, banaani ja batoonivaru kahanes. Supipausidest samuti ei viilinud. Tundengieinet läks kahtlaselt vähe. Tagantjärgi tarkusest oleks pidanud küll söögipausid veel rangemalt km või aja järgi paika panema, mõni vahe kippus ikkagi pikaks. Kordagi küll tühjast kõhust ega kalorivõlast tingit’ häda ei märganud – jaksu ja moraali jagus – aga kui napilt sellega läks, ei oska arvata. Ploomimorsil oli siin kindlasti oma roll.

Hilpudeks põhjusmõtteliselt juba proovitud kraam – võrksärk, peal vaba selja ja varruktega jooksusärk, jalas 3l koorik (2l oli võgu tõttu eelmise aasta bläkk) ja rafti-saapad. Paksem  suusamäts, aerutamislabakud. Hommikuks ähvardas lund ja lörtsi, õnneks jäi kuni õhtuni kuivaks, suurim katsumus oli lagedal otse vastu pressiv tuul. Vesi 10C ringis. Varuriideid 1 + natuke komplekti – 2L pükisd, pro zero pikk ja lühike pesusärk, õhuke aga üleni kinnine tuulepluus, suusamüts ning paar Buffi.

Kõik kevadised kilomeetrid oli kühveldatud kitsa matkaaeruga, nüüd panid kõik starti laiadega, mina ka, aga igaks petteks sai kitsas siiski varus kaasa tassitud. Võõras labidas andis end tunda juba järveringil, 20km pärast oli juba päris kole – ju sai ka natuke kiirelt alustatud, aga käed ja õlad karjusid väga valede kohtade pealt. Veel 10 km pärast hakkas juba vaikselt ära harjuma. Paadiks ikka SeaBird Expedition, üllatavalt hästi toimiva tüüriga isend oli sattunud. Muidugi sai eelmisel õhtul ka pedaalid ja iste korralikult ära timmitud. Sealinnu põllega läks kehvemini, õiged neopreenid olid  lihtsalt kaugel-kaugel või siis lekkisid, asenduseks võetud nailonid läksid maru tihkelt küll peale, aga esimese hooga sai vest põlle peale tõmmatud. Tulemuseks iga paari km tagant korralik bassein ümber vöö ja põlle üles sikutamine. Põll üle vesti ei olnud ka just liialt toimiv lahendus – peale tõmmates hakkas natuke pooma ja istmel ette sikutama (põlle toru selle kokpiti ja vesti tarvis liialt ees), kui alla vajus ja järgi andma hakkas, oli jälle bassein süles. Labakud läksid nööride vahele kusagil poole distantsi peal. Suur aer, toimiv tüür ja suts mõistust sinna otsa ning eelmise sõiduga võrreldes oli käärudes nikerdades kiirus enam-vähem ja jõusääst metsik –  toona sai pea kogu tee vaid aeruga manööverdada. Arvestatavaid vigu, kus ka tõesti aega kadus  tuli kokku ehk paar-kolm.

Eelmisel õhtul hoiatati S-kurvi eest, kus iga 3. pidavat ujuma minema. Õige auk sisekurvis sai muidugi maha magatud, teises variandis olid sõdurid risti ees ja kolmandas väravas läks õnnega pooles ja suure aeru suurel toel külg ees läbi kulgetud. Paisud ja kärestikud olid sel korral päris mõnusad, kuivana nendeni jõudmine oli muidugi ka suur asi ja aitas lippu kõrge hoida. Süvahavvast läbi tulles kallas rinnaesiselt hoolega sisse. Õnnetult sai maha magatud ainult üks teada risu ja seal olev kitsas auk. Plastpaadi rõõmud – saab end ka üle palgi sikutada, kui tõesti vaja.

Kui eelmine sõit oli pea puhas soolo, siis sel korral sattusin kuidagi Kaido temposse, küll vahelduva eduga, kuid ikka mitmete tundide ja kümnete km kaupa. Moraali hoidmise tegi kõvasti lihtsamaks, vähemalt sama palju või isegi rohkem, kui eelmisel Võhandul olnud saate- ja ülevedamistiim (tervitused Tõnisele). Ehk see vaheldus oligi võtmesõnaks, sellist pikkisilmi lõpu ootamist ei mäletagi, lihtsalt tüütu oli  paaris kohas ja vara alustatud lõpuspurt pani korraks oigama, aga ei midagi nii hullu, kui varemalt. Saate puudumine tähendab ka tühja albumit, ainukese seni leitud jäädvustuse eest tuleb tänada Teet Ristioja

Lõigata sai eelmisest aastast vähem, õigupoolest üldse ei saanud. Või kui oleks saanud, ei lõiganud – kõrgemal istuvad kanuu-kunnid ikka võtsid mõne kurvi ja kääru sirgemalt, aga nii madalal vehkides jäi vaade ahtaks ja ei tahtnud väga riskile minna. Kusagil välu taga vilkuvaid aere ja parukaid taga ajada oli ilmselt üheks madalaseisuks, otse mõnikümmend või sada meetrit, aga palju mööda jõge sõites vahemaa on, ei tea.  Selline plaanipärane haamer oli ilmselt kusagil 60-70km juures, enne seda ka üks natuke ootamatum, 20-30km juures, suure aeru ja liialt kiire laguse tõttu oli päris valus olla. Ilmselt kusagil seal lasin mööda ka vesijalgratta. Söögipunktides läks jällegi talumatult pikalt, 30 ja 45 minutit. Leevakul sai moraali hoidmiseks küll ka päris kuivad riided selga aetud ja aer kitsama vastu vahetatud – mõlemad võtted täitsid oma eesmärki – aga ikkagi, 45 minutit. Mitmed paadid said varem minema.

Lõpus lagedatel vastutuul, huvitaval kombel eriti ei morjendanudki, tuli hoopis tahtmine lõpetuseks ka natuke sporti teha. Päädis see enne Räpinat kandu näidanud kanuu jälitamisega, mööda sai neist kenasti, aga kui aru sain, et lõpu kauguse olin vähemalt kilomeetriga mööda pannud, võttis meele üsna mõruks. Õnneks oli seljataha jäänud rahvas end veel kapsamaks kõblanud.

Käed läksid peakohal kokku juba samal õhtul, viimased verised vill sai lahti kratsitud pooletist nädalat hiljem. Ettevõtmine, mille aasta tagasi lõpetades arvasin  üheks enim pingutust nõudnud aktsiooniks, on peale teistkordset läbimist alles jätnud peasajalikult positiivse. Lausa lihtne oli. Veider, tuleb vist hataka eesmärke seadma.

Aeg 12:37:09  (vs 2010.a. 13:49:09)