2008: Abisko – Nikkaluokta

Kuna järgnev sai kirja pandud ligi 3.a. hiljem, ei ole tekst kindlasti sama kui värskelt muljetades. Kolme esimest päev toetab gps-rada, sealt edasi pildid oma kuupäevadega ja kellaaegadega. Albumis olevad kaadrid peaksid kaardil enam-vähem õiges kandis olema.

Tol aastal alguse saanud Kungsledeni seeria ei hüpanud välja just tühjalt kohalt, aasta varem oli külmale ja vihmasele polaarjoonealusele antud näpp Islandil, kus muuhulgas jäi tegemata-nägemata nimekirjas kripeldama ka Skogari ja Landmannalugari vahel kulgev Laugavegur. Kodus edasi kiibitsedes ei olnud enam raske Euroopa tuntumate radade hulgast ka Kungsledenit leida. Tol hetkel sümpatiseeris ka võrdlemisi tihe infra piirkonnas ning rajal, arvestatav hulk STF-i poolt avaldatud materjali,  väike keelebarjäär ja senised head kogemused Rootsi lennu- ja rongitranspordiga. Et enamus piirkonnast on ilma gsm-levita, oli samuti pigem plussiks.

Algsest plaanist järjekordset soolot teha kasvas aga pereresi. Autoga põhja sõit oli välistatud kohe alguses, kiirelt lennukiga kohale minek ja/või oli juba plaanis enne sihtkoha lukku panekut, variant rongiga tagasi Stockholmi tulla lõi küll peale piletihindade nägemist natuke kõikuma, kuid pisuke uudishimu ja päris oma kahene kupee duši, wc ja puhaste linade ning lihtsalt vaheldusega said siiski rahakotist võitu. Pealegi, kui on plaan viimasel päeval Stockis ringi vaadata, on väga mugav hommikul kesklinnas voodist välja kobida.

Minek oli lühidalt oli  järgmine – 2008-07-08 hommikul kaheksase lennuga Tallinnast Stockholmi, lõunast Kiruna lennule, flygbussiga lennujaamast Kirunasse, poolteist tundi aega Inetrspordis gaasi, kaartide ja muid varusid tekitada, edasi Abisko bussile, mis jõuab kohale veerand viieks. Poolteist tundi kulus veel kohalike oludega tutvumiseks, viimaseks varustuse ja varude (tõrvane sääsepeletamise mögla ning Polarbröd leib!) täiendamiseks ning hiliseks lõunaks. Ja kui kohalikud neiud olid kinnitanud, et on täiesti normaalne polaarpäeva kandis vastu õhtut samme rajale seada, saigi mõni minut peale kuute nina Abiskojaure poole keeratud. Äraütlemata mugav on hommikukohvi veel kodus juua ning sama päeva hilisel pealelõunal teispool polaarjoont Kungsledeni alguses olla, tund ajavahet mängib siin ka matkaja kasuks.

AbiskoEsmalt, Abisko rahvuspargis võib telkida vaid selleks ettenähtud kohtades, olenevalt kaardist on need ka vähemalt-rohkemal määral tähistatud, looduses neist kogemata mööda astuda on üsna raske. Igatahes on Abiskost  Abiskojaure jaamani 15 km suhteliselt siledal maal astumist (gps-logeri ja STF info järgi ~100m tõusu) ning kohale sai jõutud üheteiskümneks, seega 5 tundi õhtust jalutuskäiku. Abiskost eemale saades oli näha vaid mõnda üksikut hilist liikujat. Telkimine STF hoovis ei ole päris tasuta (selle ja muud hinnad leiab all toodud tabelist), sisaldab see kohaliku köögi ja tualeti kasutamist ning vajadusel saab ilmselt ka riideid kuivatada. STF teeuste eest tasumisel töötab lisaks sulale kenasti ka krediitkaart. Kes veel paari km jagu astuda jaksab, jõuab Abiskojaurest ka rahvuspargi ja piirangute servani, kus toimib igamehe õigus kogu oma eheduses. Head telgikohad on pargiservast veel edasi, jõe ääres. Igamehe õigus lubab Rootsis ning mujal Skandinaavias üsna vabalt ringi jalutada ning telki püsti ajada. Reeglid-tavad peaksid olema iseenesest mõistetavad, ära jäta endast jälgi ega sega teisi – see ei tähenda õigust teise põldu mööda jalutada või võõras hoovis telkida.

Teisel päeval sai koti selga üheteistkümnest. Peale rahvuspargi piirest välja saamist on jõest kaval veevaru täiendada – kui enamus ajast saab janu tappa ojast värske veega, siis järgmised ~6km (sh mõnisada meetrit tõusu)otse raja kõrvalt ega alt midagi läbi ei voola. Peale tõusu võtmist üles oru kohale jõudes avanes üsna meeliülendav vaade. Valgete puhvis pilvekestega selge ja päikest täis ilm, rohelised nõlvad lumiste küngasteganing just seljataha jäänud kerge pingutus tekitavad tagasi mõeldes lausa heldimust. Päev oli suht alguses, iga vaade uus ja värske, kõike jaksas silmadega sisse ahmida – eks kõigel sellel on oma roll, aga emotsioon oli tõesti laes.  Edasi liigub rada mööda kivist nõlva, platood ja lõpuks järvedeni. Soovi korral oleks saanud Alesjaure järvel jupi ka mootorpaadiga lõigata. Laager sai maha pool üheksa õhtul, mõni kilomeeter enne Alesjaure jaama. Päevateekonnaks 20km, liikuma sai hakatud 10 tundi varem, pausid pikkuses veerandist kuni pooleteise tunnini. Kui liikuda jaamast-jaama, siis Abiskojaurest Alesjaureni on ka Kungsledeni või vähemalt põhjapoolse osa kõige pikem lõik. STF sõnul kõigub raja profiil 490-780 m vahel.

Kolmandal päeval sai jällegi liikuma üheteistkümnest. Alesjaure jaamast läbi (muide, seal on saun!) ja üle jõe läheb rada mööda orgu. Veel juulis olid alles mõned lumelaigud ja kõik voolab ning vuliseb. Rahvast liigub mõlemas suunas, kuid mitte häirivalt palju. Kui üldiselt on kogu rajal ojadest üle kergemad plank- ja jõgedest korralikud rippsillad, siis just see on kant, kus tuleb kohati ka kivilt-kivile hüpata või läbi madala vee astuda. Alesjaurest ~9 km pärast on viimane laiem voolav vesi, millest ilmselt ka praegu silda üle ei vii. Mõnus koht lõunaks või vähemalt veevõtuks – siit edasi keerab rada üles, möödub Tjäktja jaamast ja läheb kogu raja kõrgeima punkti peale – Tjäktja Pass.

Enne selle 1140 m ületamist on aga pikalt laudteed, klibu ja juulis ka veel lund. Juuli on üldse põnev aeg, vett ei ole enam häirivalt palju, kestab polaarpäev, kuhu päike rohkem peale paistab, on juba suur suvi ja kust põõsas alles lumealt välja sulab, varakevad. Kui ilm ära keerab, saab Tjäktja Passis ka putkasse varju minna. Laager läks püsti peale järsemast osast alla tulekud, ~100m madalamal, kuivema põndaku leidmisega oli küll natuke tegu, aga vaade orule tegi vaeva tasa.

 

Neljas päev, koti sai selga jällegi üheteistkümne paiku. Rada kulgeb rahulikult mööda Tjäktja orgu. Vett on hulgi ja ilmselt ka kala – oli näha paari õngedega asjatavat onkilt.  Rada läheb läbi Sälka (saunaga, aga tol hetkel pakkus sealne magusalett rohkem huvi) jaama, aegajalt tõuseb ja langeb. Avarusega oli selleks ajaks juba ära harjunud, kuid kaugust silma järgi määrata ei suutnud reisi lõpuni. Laagerdamiseks tundus hea hetk kusagil kaheksa ajal ~5km enne Singi jaama, kilomeetreid 15 kanti. Kui seni ei olnud veel sääskedega ära harjunud, siis just siin oli selleks tagumine aeg – sääski on palju siis, kui nad söömise ajal suhu kipuvad, korduvalt.

 

Viiendal päeval tekkis paari km pärast variant juba enne Singit vasakule tõusule keerata – tegu on jupiga, mis raja natuke sirgemaks lõikab.. ja võrreldes tavalise Singi-Kebnekiase otsaga paarsada meetrit tõusu lisab. Üleval asuv pisike mägijärv oli tasuks piisav ja lisaks mõnus koht pausiks. Edasi minnes rada laskub varsti jõuab kokku tavapärase Singi-Kebne lõiguga. Tegelikult oligi Kungsledeniga selleks korraks kõik – see suundub läbi Singi mööda orgu edasi lõunasse. Kebne suunas on aga mööda orgu jupp suht kivist astumist. Telk leidis koha kilomeeter enne Kebne STF-i, kilomeetreid kogunes 15. Häid platse leiab mõlemal pool Kebne jaama, kuid tuule tõttu ei tasu oma elamist liialt avatud välule seada.

Kuueendal päeval oli plaan teha jalutuskäik üles Tarfala orgu, et edasi-tagasi trampimist liiga palju ei tuleks, kolis ka telk selleks puhuks mõni km – teisele poole Kebne jaama, rippsillast üle ja künka otsa. Voolav vesi suht lähedal ning hea varjuline plats kesk kasevõsa. Tarfala on pealt tuhandet asuv kiviklibune org ühe suurema ja paari väiksemate liustikujärvedega, viimaste nägemiseks peab kas liustiku alla ronima või siis oru vastasnõlval kõrgust koguma. Lisaks STF onnile tegeleb muu asundus seal ilma ja teaduse tegemisega. Kui Kebnekaist ronima ei lähe, aga liustikule tahaks lähemale saada, siis seal on just sobiv koht. Rada üles ei ole küll raske, aga otse all mühav vesi teeb seal liikumise mõnele vähe ebamugavaks, lisaks tuleb üks väike lõik ka rahnude vahel ronida. Alt silla juurest on Tarfala järveni ~7 km.

Ka seitsmendal päeval ei kippunud kuhugi ära rändama. Hommikul oli pesupäev – riided tagasisõidu tarvis puhtaks nühkida ning lõug enam-vähem sildeks saada. Sealt edasi ~10 km jalutuskäik mööda lagedat sammalt ja kaasikut. Ja siis vihmane pealelõuna raamatu ning sudoku seltsis. Möödunud nädal oligi vihma suhtes tagasihoidlik, tuli küll kergemaid sabinaid ja muidu sombust ilma, aga kaltsmärjaks ei saanud kordagi.

Kaheksandal päeva lõpuks tuli jõuda kusagilie bussiliikluse lähistele. Kuna ei olnud väga infot, mida Nikkaluokta endast kujutab ja mis sealt loota on, sai sihtmärgiks võetud Nikka lähedal mõni jõeäärne plats leida ning seal laagerdada. Kebne ja Nikka vaheline rada käib kohati mööda lagedat soist välja, siis mõned meetrid üles-alla, loodus muutub kordades lopsakamaks. Edasi-tagasi voorivat rahvast on samuti hulgi, lisaks Kungsledenile/nilt liikujaile palju ka puhtalt Kebnekaise manu kõndijaid. Kebnekaise STF-i ja Nikkaluokta vahel saab liikuda ka kopteriga, võimalus, mida pideva põrina järgi otsustades ka suht palju kasutatakse. Soovi korral saab järveäärsel lõigul teest mõne km võrra ka paadiga vähendada. Päev lõppes km-paar enne Nikkaluoktat, rajalt paremale metsa keerates oli jõeni küll oodatust rohkem maad, aga veeni jõudes tasus ragistamine end jälle ära. Pannkoogiõhtu.

Üheksas päev ning tagasisõit, Kirunasse kahesele rongile jõudmiseks oli vaja Nikkaluoktas 12:40 bussil olla. Kola kokku lappimine käis järjest kiiremini ning peale koti selga saamist ei läinud Nikkaluoktasse jõudmiseks üle poole tunni. Esimesena jäi ette dušivõimalust reklaamiv tahvel .. Peale pisukest poodlemist ja muidu aja tapmist buss. Kirunas koostööle avatud SJ piletiautomaat ja ette makstud piletid. Rong. Siis teine rong, oodatud kupeega ja kõigi lisadega läbi Rootsi hommikusse Stockholmi.

Pool päeva linnas patseerimist, Arlanda lennu-trall ning kümnenda päeva õhtul kell viis tagasi Tallinna lennujaamas.

Geo-sildistatud pidlialbum: http://foto.iruut.eu/kungsleden2008geo/

Kaasas olnud varustus (või osa sellest) ning ülevaade kuludest järgmisel lehel 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga