2009: Nikkaluokta – Vakkotavare

Jällegi on kogu tekst (väikeste mööndustega) tekitatud tagantjärgi, 2 aastat peale ettevõtmist. Toeks on õigel ajal koostatud ülevaated kuludest ja koti sisust, GPSi pidama jäänud rajad, pildialbum ning mõned säilinud märkmed. Kui veel aasta algul oli üheks 2009.a. võimalikuks sihiks ka Corsica sealse GR20-ga, siis õige hetk sai sujuvalt maha magatud ja lisaks kõigele tundus järgmist Rootsi-reisi kokku panna kordades lihtsam, kui end umbkeelsena keset puhkavaid prantslasi orgunnida. Ja nii osutuski valituks järgmine lõik Kungsledenit, ja jällegi kaksi toimuva perereisina. Ainult aeg sai valitud eelmisest ligi kuu võrra hilisem.

Nikkaluokta - Kebnekaise Minekuga oli kõik lihtne ning ajad klappisid kenast – 2009-08-13 hommikul Tallinnast kaheksase lennuga Arlandasse, kahe-poole tunni pärast Norwegiani pooleteisetunnine lend Kirunasse, bussiga linna, kohvik, Interspordist gaasid-kaardid ja 14:40 Nikkaluokta bussile.090813_1728_002 Tund ning mõni minut peale bussis tukkumist ning neljaks raja alguses, veel viimane asjatamine ning poole viiest oli kott seljas ja vaim valmis. Äraütlemata mõnus. Esimene päev oli sel korral tagasihoidlikum, LapDånaldsist sai burgerite ja paadile saamise kiuste mööda, Ladtjojaure järv jäi samuti seljataha ning 4 tunni ja 11 km pärast tundus olevat sobiv aeg ka laagerdamise tarvis.

Teisel päeval sai liikuma kergelt peale ühteteist. Ilm oli jätkuvalt ilus ja kell kaks Kebnkaise STF juurde jõudes oli astutud 7 km, paras hetk lõunaks ja ilma-info kogumiseks. Siin oli ka otsustamise koht, kuhu suunas peale Singit hoida – lisaks Kungsledenile oli variant valida lõuna-suuna asemel läände hoidev Singi – Ritsem rada, ka vajalik kaart (BD7) oli selleks tarbeks varutud. Otsus langes siiski Kungsledeni kasuks, üheks põhjuseks viimane lõik enne Ritsemit, mis suuresti tee ja elektriliini kõrval kulges ja seda umbes päevajagu. Singi suunas edasi trampides ja pea Siellavagge oruni jõudes hakkas kõrvalt orust pilvi ja vihma alla vajuma, aga kõik see jäi mõne km jagu seljataha. Singisse otse asja ei olnud ja nii sai 4-5 km enne jaama, natuke enne kaheksat õhtul, keeratud vasakule, haru peale, mis pidi Jertajaure järveni minema ja sealt edasi uuesti Kungsledeniga kokku saama. Ilm oli märjemaks muutunud ning vaikselt tekkis ka soov telk kusagile üles seada. Järgneva tunni jooksul sai edasi umbes 2km, valdavalt kivist nõlvapidi ülesmäge. Rada kord tekkis, kord kadus, aga vähemalt sihi poolest eksida ei saanud. Mainit’ järveni jõudmine oli ka üks matka tipphetki – ilm oli kuivaks keeranud, peegelsile järv ja täielik vaikus. Kümnetunnine päev ja 20 km.

Kolmandal hommikul oli eelmine päev põlvedes tunda, kandamid olid ka veel söögikraamist liialt rasked ja üldse tundus hea mõte olevat üks päev lihtsalt küngaste vahel tiirutada. Nii tekkiski 17km piknikuring. Kirsiks tordil sai tavaliselt mustana paistev Liddubakti sein, mis nüüd õhtupäikesest kuldset karva oli.

Neljas päev juhtus olema esimene, kus ka “päris” Kungsledenile astuda sai. Kott oli seljas üheteistkümnest, nagu juba tavaks saanud, ning alla rajani saamine võttis ligi tunni. Jälle tasane astumine, ilm vahelduv – oli põhjust nii vihmaürpe selga ajada kui neid pärast vastu tuult ja päikest kuivatada. Mõni solist ja väiksem grupp oli veel rajal liikumas, aga rahvast on siin ilmselt igal aja kordades vähem, kui Singist põhjapool. Rada liigub pikalt Tjäktja oja idakaldal, tõuseb natuke ning läheb üle rippsilla. Teispool jõge sattus olema ka ideaalne plats lõunasöögiks. Nende päevade jooksul oli näha metsikult palju vikerkaari, vahest isegi rohkem kui põtru. Ja edasi liikudes oli kõigele lisaks ka murakaid, mis keset augusti just parajalt valmis olid. Mustikaid mõistagi ka, aga neid on niigi igal pool. Rada ise kaob suurele avarusele vahelduseks korraks ka võsa vahele, näitab vaadet järgmisele järvele ning läheb läbi Kaitumjaure jaama. Jaamast kilomeeter edasi saab üle jõe ja ühtlasi algab Sjaunja reservaat, erilisi matkajat puudutavaid piiranguid seal ei ole. Jõe teine kallas on märgala, aga sillast kahe-poole km pärast ette jäänud plats kohe raja kõrval kuulutati ööbimiseks sobivaks. Kell oli kaheksa, rajal oldud 9 tundi ja kilomeetreid 16.

Tjäktjavagge  Tjäktjajåkka, Stour-Jerta  Kaitumjaure  Kaitumjåkka

Viiendal päeval sai laagri kokku napilt enne kahtteist. Rada läheb mööda suurt lagedat rahulikul üles, seljataga paistab kahtlaselt lähedal Liddubakti, mille alt eelmist päeva alustatud sai, põndakule jõudes hakkavad paistma Sareki tipud. Sama laugelt kui rada ennist tõusis, hakkab ta nüüd alla orgu laskuma, enne järsemat langust saab kõrval kohisevat joastiku uurida. All Teausjaure kaldal on nii STF jaam kui ka võimalus paadiga üle järve saada. Variante on lausa 2: lasta end raha eest üle viia või sõuda omal jõul. Alati peab mõlemal kaldal olema vähemalt üks sõudepaat, teisisõnu tuleb halvemal juhul teha kolm 500m ületust – ainukese paadiga üle, kahe paadiga tagasi ja ühe paadiga jälle vastaskaldale. Sel korral aerutada ei proovinud, mootor aeti peale veerandtunnist ootamist kurjaks, küsiti 2×80 seki ja põristati paari minutiga üle. Teisel kaldal algab Stora Sjöfallet rahvuspark, rada hakkab jälle kõrguses kaotatud meetreid tasa tegema. Enne üles ronimist on abiks veevarud üle vaadata, eriti kui plaanis lähema tunni jooksul lõunapaus teha. Või üldse paus enne üles ronimist pidada. Edasi liikudes kostab paremalt küll voolavat vett ja hästi palju, aga jõgi on piisavalt sügavas kanjonis, et sinna ilma suurema vajaduseta mitte turnima minna. Väiksemaid niresid jälle ei ole kaardile kantud, kuigi neid tegelikult vasakul käel on, lihtsalt üle raja ei jookse ükski. Peale kaht tundi ülesmäge trügimist oli keset teed järsku viit kirjaga Bro ja suunaga 90 kraadi paremale. Näidatud suunas viiv rada oli muidugi otse minevast kordi kitsam ja mõlemad suunad kadusid künka taha. Kaarti uurides tegi rada enne jõge tõesti väikse jõnksu ning kuna silt ilmselt meiesugustele mõeldud oli, sai võetud suund suuremalt rajalt maha. Tagantjärgi on teada, et “bro” just silda tähendab. Peale eriti hilist lõunat jõekäärus sai ka telk samasse püsti. Kilomeetreid 10, selline kerge viietunnine päev.

Hilistest algustest on raske lahti saada, nii algab ka kuuenda  päeva astumine peale ühtteist. Esimene poolteist km liigub rada mööda lompidega pikitud villpeade välu ülesmäge, hoiab kõrgust ja hakkab järgmise oru puhuks alla tulema , laugelt-laugelt. Mingist hetkest maastik muutub ja keset tasast rohumaad kasvab aina rohkem välja suuremaid-väiksemaid kive ja rahne. Vakkotavare lähedale jõudes läheb astumine juba päris järsuks, kõrval tuleb suuremat sorti oja mägedest alla. Kuna plaanides ei olnud STF majutust ega telgiplatse kasutada, sai laagrisse jäädud mõnisada meetrit enne all olevaid maju. Kenale järvevaatega plats. Rootsi teist – tööstusriigi – poolt tuletas meelde kõrgepingeliin. Jälle lihtne 10 km / 5:30h päev.

090818_1215_070

Seitsmes päev ning tagasi tsivilisatsiooni. Hommikul ärgates on midagi teisiti, üle järve paistvad mäed on ööga kuidagi valgemaks muutunud. Kiiret endiselt ei ole, buss läheb alles 14:30. Eriti isu kusagile tuuritama minna ka ei olnud, kui bussi aeg lähemale jõudis, tuli lihtsalt kodinad selga võtta ja poole tunni või vähema pärast all jaamas olla. Vakkotavare – Gällivare sõit on üle kolme tunni bussis loksumist. Kuueks Gällivarres, buss lasi rahva välja rongijaamas ning see tähendas kilomeetrist linnatuuri kämpingu suunas. Hommikul saab lennujaama vaid taksoga, see oli ka esimene hommik, kus maa härmas. Gällivarest teeb liinilende vaid NextJet ja selle GEV-ARN pilet tuli ligi 2x kallim Norwegiani ARN-KRN omast. Arlandasse jõuab lennuk kell kaheksa ning edasi Tallinna oma läheb 14:45 . Piisavalt pikke aeg, et Arlandas lae vahtimise asemel üks tuur Stocki vanalinnas teha. Reis lõppes kaheksanda päeva õhtul kell viis, kui Tallinnas lennukist jala maha sai.

Tagantjärgi vaadates vajus lõpp kuidagi ära, põhimõtteliselt läks kaks päeva puhtalt Vakkotavarest koju saamisele. Võrreldes minekuga tundub eriti hull. Päevadega oleks saanud ka säästlikumalt ringi käia, Aga Singi – Vakkotavare lõik ise tundus Abisko-Singi omast kuidagi ehedam. Eks rolli mängisid ilm, natuke hilisem aeg ja kohe teisel-kolmandal päeval rajalt kõrvale pööramisest saadud elamused. Lisaks vähem rahvast. Ja vaheldust oleks justkui rohkem olnud – kohati küll pikk ja sirge laudtee, aga sellist mööda avarat orgu astumist, kus päev osta vaade üldplaanis ei muutu, oli vähem. Lisaks märgalad ja ülevalt alla paistvad järved.

Pildialbumi leiab siit: foto.iruut.eu/kungsleden2009/

Ühine kola ning kaasas olnud isiklik kraam koos väikese kuluarvestusega on toodud järgmisel lehel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga