2010: Fjällräven Classic, Nikkaluokta – Abisko

Fjällräven Classic

Varasemast oli jäänud kripeldama Põhija-Rootsis, Kungsledeni raja põhjapoolseimal lõigul toimuv Fjällräven Classic, ajavõtuga 110 km kõndimine Nikkaluoktast Abiskosse. Ürituse raames lubatakse rahvast rajale kuni 2000, kari pääseb valla kolme päeva jooksul kaheksasse stardigruppi jaotatult. Pääsmes sisaldub transport lennu-/rongijaamast, Kiruna-Abisko buss, üleliigse kola (kuni 60l) transport Kirunast Abiskosse, söök (dehüdreeritud toidupakid), gaas (Primuse keermega purgid) või vedelkütus,  meditsiiniabi kontrollpunktides, saunad rajal olevates jaamades ning Abiskos, kaart, matkapass ja märgistus värvilise räti näol.

Täpselt sama lõik täpselt vastupidi oli 2 aastat varem juba läbi käidud ja üllatustega väga ei arvestanud. Läbimiseks sai kodus diivanil lösutades pakutud 3-4-5 päeva. Esimene kindel samm plaani teoks saamise poole oli FC pääse. Kui teema eelmine kord kihelema ajas, olin ette lootusetult hiljaks jäänud – läbi müükase need kuu või paariga. Novembri esimestel nädalatel olin 9 kuu pärast toimuval aktsioonil kirjas, viimases stardigrupis, kaks nädalat hiljem olid kohad läbi müüdud. Arve saadeti mingil põhjusel paberil ning peale 1600 SEKi võrra kõhnemat pangakontot oli kindel, et Kebnekaise ümber saab trampida ka kolmas aasta järjest, sedakorda soolona.

Veebruaris lende valides sai reisi pikkuseks seatud 12 päeva , millega seda kõike täita, ei olnud veel kindel. Kuni viiest FC päevast ja sõidule kuluvast ülejäänud viie päeva tarvis käis valikutes läbi nii väike tuur Norra poolele, Abisko kandis ringi vaadata, mõnda teist rada pidi Nikkaluoktasse tagasi marssida, natuke aerutada ja/või ka Kebnekaise otsast alla vaadata. Pisikese kodutöö tulemus oli ülevaade võimalustest, vastav materjal ja sõiduinfo kohapeal otsustamiseks.

Nähtavasti kõik registreerunud maksmiseni ei jõudnud ja 2010. aasta pääsmetele tehti veebruaris ka teine ring. Meeldiva üllatusena oli tekkinud võimalus enda stardigrupp varasemaks tõsta, kui algselt oleks pidanud enne starti poolteist päeva Kirunas või Nikkaluoktas tegevust otsima, siis nüüd sai kohe lennule järgnevalt hommikul kell 9 minekut teha. Pääsmetele tekkis kiirelt ka järelturg, nime vahetamine käib lihtsalt ja seda saab toimetada omanik ise. Nagu ikka, oli peale teise ringi läbi müümist nõudlus laes ja pakkumine nullis, mida lähemale augustile, seda rohkem tekkis pakkumisis ja vähemaks jäi soovijaid. Sama  teema kehtis ka FC2011 pääsmetega, kus nädal enne sündmust oli pakumisi nii ürituse foorumis kui facebooki seinal.

Alljärgnev on kirja pandud aasta hiljem, abiks GPS-i pidama jäänud rajad ning geo-siltidega fotod. Pisukest lisa annavad ka üksikud read, kirja pandud Classicu õhtutel.

Minek jälle väga lihtne – kaheksane lend TLL-ARN, Arlandalt SAS-iga kolmeks Kirunasse ja sealt juba Fjällräven Classic-kirjaga buss Kiruna Camp Rippanisse. FC staap, kus paberid-gaasid-söögid jagatakse ja Abiskosse saadetavat pagasit vastu võetakse, on Rippani kõrval, koolimajas. Lisaks on avatud ka Naturkompaniet matka-kraami lett,  enne poodlemist oleks tark sealseid hindu ka linnas asuva Interspordiga võrrelda. Varematel käikudel on kohe esimesel päeval rajale saanud, sel korral tuli õhtu kämpas veeta.

100807-P1000304Teine päev,  FC esimene. Kott oli Abiskosse ette saadetud kola ja söögi arvelt kenasti kergem, tagant järgi oleks üht-teist veel tulnud minema saata. Enne üheksat Nikkasse jõudmine tähendas puhkusele ebasobivalt varast tõusu, busside juures oli tunda juba kerget elevust ja mingil põhusel hakkas kõrva rohkelt saksakeelset juttu … Nikkaluoktas oli kena ajavaru ning võimalust end restos korralikult pudru ja kohvi täis tankida ei saanud kuidagi mööda lasta. Rada teades läks joogikotti max pool liitrit vett. Matkpassi sai endale vajalikud märkmed-templid ning kui kelle lõi, oli kohe ka enamus platsist tühi, enda minema samise ajaks jäi pildile  ehk 10+ kotiga inimest, nagu läbi hooaja peale igat Kirunast saabuvat bussi. Kiirema seltskonna sabas oli tegelikult päris hea astuda, rada ei olnud rahvast küll tühi, aga mass oli kenasti laiali hajunud ja mingit trügimst, vähemalt tagumises otsas, ei olnud. Peale paari esimest pausi süvenes arusaam, et joogiga sai ikkagi mööda panudud – voolavat või suuremat vett ei ole ikka päris igal pool ja kaasa võetud tilk oli vähemalt pool tundi tagasi läbi. Nii sai järgmine järvekallas sobivaks kahetunnise lõuna- ja lebopausi tarvis.

Kbene STF-is templid korjatud ja poe manu käidud, sai pikutamise ajal mõeldud ka Kebnekaise programmi võtmisest, see oleks tähendanud kohe laagrisse jäämist ja ühte päeva puhtalt üles-alla ronimiseks, peale natukest riskide ja ajaplaani kaalumist lükkus mõte edasi. Laagriks jäi Siellavagge oru sissepääs, rajast eemal, oja kaldal. Platseerumine kell kaheksa õhtul,  kümne tunniga läbitud 24 km.

 Mainit’ matkapassis oli paar rida ka märkmete tarvis, kahel esimesel õhtul sai päeva märksõnad ka kirja.

Nikkaluokta. Ilm, vale… st. haruldane – päike kütab kuklasse, ~20+, kerge tuul, sääski vähe, natuke palav ja higistama ajas, muidu ideaalne. Restos korralik hommikusöök, aeg jäi stardiga seisma (kellal kustus bat.), ei mingit rabelemist ja hea on olla.
Kebnekaise Fjällstation. Ilm, veel palavam, praadis vasakut põske. Õhtul laagerdades tuul, kisub külmaks ja lõpuks hakkas sadama. Põlv annab tunda, pahkluukont juba tundetu. Kotti selga ajada päris raske. Aga poest sai külma õlut, elu on ilus.

Kommentaariks taustast – saabasteks kõrge säärega Chiruca Scandinavia’d. Vanust tolleks ajaks ~10 kuud, kuid jalas olnud enamasti vaid talvel ja lumega, käigud ka lühemad ning tasasesel maal. Suvel paaril pikemal astumisel tabas ebameeldiv üllatus – üks saabas pressib veidralt pahkluud. Kiirelt käima aetud aktsioon venitamiseks ning sissetöötamise tegi seisu küll heaks, aga kahtlus jäi. Et survet nukilt veel maha saada, sai kodus neopreenist rõngakeste ja ribade ning leokoplastiga mängitud, toimis nii teoorias kui praktikas. Nikkas startides oli kogu selle arendustöö vili muidugi turvaliselt koti põhjas, ennetus on ju nõrkadele … Lisaks kott, Matrixi äraütlemata asjalik meeskond saatis Tartust paar asendusjubinat, kott sai õige pikusega alu-vardad ja uue number väiksema puusavöö. Enne Rootsi sõitu ei olnud mahti seda kooslust korralikult proovida, uus vöö oli varasemast tunduvalt jäigem, ja nagu selgus, tahtis see komplekt puhul ka erinevat lähenemist. Kandami sai heaks umbes kahe päevaga, aga selleks ajaks olid õlad juba valusad.

100808-P1000332Kolmandal (FC teisel) päeval jõudis kola kokku lappida peale kümmet, koti selga upitamiseks tuli appi võtta juba ka piisk tahtejõudu. Rada kulgeb mööda Siellavagge orgu Singi suunas, 10 km, enne Singini jõudmist oli tehtud kaks tunnist peatust – ilmselt ei olnud just kõige kergem minek. Kahel eelneval aastal on Singist küll ühelt küll teiselt poolt mööda mindud ja väike lõik tuli ka päris uut rada. Päikese toob jälle välja Singis pakutud põdralihaga kartulipuder. Tunnine paus ning Sälka suunas edasi, hea kerge minek, kusagilt otse ei valuta ega häiri, küll tuleb küünte juurest veritsevate ja ketendavate käte pärast hakata kindaid kandma – tuul, päike ja kuiv õhk. Singis löödi söögiplaanid kergelt sassi ning kuuest õhtul tuleb teha üks toekam eine. Sealt edasi pea kaks tundi tempokamat uhamist ja Sälkas saab templi kätte pool kümne. Natuke ärevaks, õigemini nõutuks, teeb järsku veritsema hakanud nina. Enesetundest ei oska midagi kahtlast välja lugeda ja nii saab see lihtsalt kuiva õhu süüks pandud. Igaks petteks võtab edaspidi rahulikumalt. Telgi saab samasse püsti, õhtune programm  – saun. Ringi vaadates on peale minu muudki ümmarguste taldadega  tasa-tasa astuvat rahvast. 21 km ja 11 tundi.

Märkmeist:

Singistugan. Ilm sama, mis eile. Hommikul 8 küttis päike telgi soojaks.. ja jäi kütma kogu päevaks. Kodinad kokku ja liikuma sai vist ainult 10. Põlv tuletas end kohe algul meelde, kont natuke vähem.Veel hiljem neopreenitasin pahkluu-kondi, läks paremaks.
Checkpoint Primus (Sälkastugan). Ilm sama. Tuul kuivatab käsi, küünte juurest katki. Õhtul peale päikese nuki taha minekut oli juba päris hea. Põhjapõdraliha ja pohlamoosiga kartulipuder andis hirmsa mineku. Valuretseptorid olid vist surma saanud. Mingi aja pärast avastasin Arch. kõõluse. Sälkas veri ninast väljas.

100809-P1000349Neljas, FC kolmas, päev. Start 10:30 ,siit-sealt protestis kere osaks saanud väärkasutuse vastu, aga lihas saab varsti soojaks või harjub. Esimene tunnine paus tuleb 5km pealt, paar lühemat jõuab veel enne Taktja Passist üles ronimist teha. Tõus ise on nuusata ja tund kahe oru vahel nuki varjus oleskleda on rohkem sümboolne. Laskumine on aga selle võrra nürim, küll kaob kiviklibus rada käest, küll on lihtsalt vastik ja tüütu astuda. Täktjastugan asukoht oli täpselt teada ja vahepealsetel pausidel mõtet ei näe, allavööd löök  saabub mõistmisega, et kontrollpunkt ei ole mitte jaama juures vaid nõlva all ja teispool jõge, jaamast veel 3km. Peetud sundpaus pigem süvendab masendust, poole tunni pärast saab seda Sälka punktis sooja toidu-joogi ja topelt magusaportsuga ligi 2 tundi ravida. Vahepeal tõusunud tuul hakkas vaibuma ja õhtupäike keeras olemise päris heaks, samasse laagrisse jääda oleks puhas ressursside raiskamine olnud. Lisaks sai end motiveerida kõigest 11km kaugusel oleva saunaga. Alesjaureni tuli kolm-pool tundi, sees paar põgusat pausi, magus õhtune valgus ja ringikolistavad põdrakarjad. Jaamani jõudes tuli selle päeva teine nöök – mõne minuti eest, kella kümnest, oli saun kinni läinud. Telk püsti, lombis puhtaks ja magama. 25 km 12 tunniga.

Märkmeist:

Tjäktja. Enne Tjäktja Passi soe, sealt edasi tuuline. Raske minek, vahele jäänud õhtusöök? Tjäktja tõus läheb kenasti, edasi vaevaliselt.
Alesjaurestugan. Jahedam, kohati tuuline. Arch. valuga harjus vist ära, kõhutäis annab värske mineku. Saun oli kinni.

Päevikupidamisest selleks korraks aitas.

Viies, FC neljas, päev. Kui end 11:30 minekule saan, on õhtusest telgipilvest alles vaid mõni üksik hiline asjataja. Gaasi- ja toiduvarud  saavad igaks juhuks täiendust – Abiskosse on 33 km, järelikult tuleb veel vaaritada poolteist päeva. Järgneb 4 tundi nauditavat kulgemist, pausid on paigas, jõuab paar pilti teha, aga nii palju ei ole meeles, et järvede juurest eemale keerates on veega nadisti, päike just ka armu ei anna. Pooleteisttunnine lõuna eelmisest korrast tuttava oja kaldal ning edasi. Ümber Kartinvare keeraval lõigul läheb tempo eriti rahulikuks, kivine rada tähendab siin kohati kõrgeid asteid, Mingi tüüp tuli joostes, paari minuti pärast teine, kumbki neist ei näinud mägiijooksja moodi välja, vaid tavavarustuses, saabaste ning vähemalt 70l kotiga. Vaade orule kõditab täpselt samuti, kui kahe aasta eest. Checkpoint Fjällräven (Kieron) asub mõned kilomeetrid enne Abiskojaure jaama, rahvuspargi piiri ääres, pakutakse pannkooke. Koogipaus jääb tehnilistel põhjustel küll plaanitust lühemaks – spork läheb pooleks, ilma igasuguse abita. Päev on kestnud seitse tundi ning lõppu, Abikosse, on pea sama palju maad kui täna juba tuldud. Lihtne plaan oleks telk üles visata ja hommikul tühine 16 km enam-vähem ühe jutiga ära visata. Kuupäevi uurides ja tundidega rehkendades selgub häiriv teadmine, et lõpus antava medal keerab enda värvi hõbedalt kuldseks just hommikul kell 9. Samas, 16 km ikka on üsna vähe ja alla kahekümnene päev on ka hetkel pigem priiskamine. Telgi ülesseadmisest veel mugavam variant oli otsuse edasi lükkamine, rahvuspargi piires telgiplatsidest eemal ööbimine ei sobinud ning esimene peatus oli Abiskojaure, kui kõik klapib, saab sealt edasi öösse aastuda, kui midagi häirib, peale tükkiv uni näiteks, võib laagrisse jääda.

LinkRedirector 4 has get many big changes! Try it!

Näide, kuidas karjavaim töötab ka soolo-käikudel ning kui kerge on kahtlevat meelt kõigutada: Abiskojaure lähemale astudes kaldus edasine plaani pigem Abiskoni välja minemise kasuks, kui paar eespool astuvat sakslast aga teelt vasakule jaama poole keerasid, jooksid silme-eest läbi pildid soojast söögist, magamiskotist ja pi-i-ikast magusast unest. Pealegi, kui juba nemad päev ära lõpetavad, oleks ainult tark neist eeskuju võtta. Lähemale jõudes vaatas  vastu 2 värsket nägu, kes olid lihtsalt jõest vett haaramas ja pausi pidamas, et siis edasi Abiskosse välja trampida. Kui juba nemad lõppu välja panevad …   Ja nii sai nina uuesti Abisko poole keeratud, plaani 2 korda ümber rehkendamiseks ei läinud üle kolme minuti. Pannkoogipaus oli suht üürike olnud ning öisesse astumisse sisse elamiseks sai järve kaldal tehtud pooleteisetunnine mõtte- ja söögipaus. Kieroni varjust tulid kurjad pilved, kui jätta välja tühine sabin Kebne juures, siis oli see esimest korda FC jooksul päris vihma haista. Punkt kümme õhtul oli kõht täis, kola koos ja 13 tasast kilomeetrit Abiskoni. Esimesed paar tundi ei olnud viga. Siis hakkab sadama, mitte kül palju, aga piisavalt moraali õõnestamiseks. Ja siis on kõige pimedam aeg. Umbes kelle ühe kandis. Lambita hästi ei näe, lamp ka väga juurde ei anna. Aimdus seal kandis olevatest kõrvalradadest ja mõnest hargemisest ei tee olemist just kindlamaks. Gepsu ja kaardiga mässamiseks on olemine liialt väsinud. Kaugelt kostab Trekkers Inni jämm, no olgu neil lõbus. Ilm oli tegelikult fantast, vihm on läbi, järjest krutib heledamaks, lagedamatel platsidel on udu, aga läbi külma, märja ja väsimuse enam väga midagi kohale jõuda. Telgiplatsidest mööda astudes liigub mõte juba veidralt – mitte et keeraks ise maga, aga et vaikselt ja kiirelt mööda saaks ning teised minu koperdamise pärast ärkama ei peaks.. Kui teadmine viimasest toidumanustamist mööda läinud ajast kohale jõuab, ei suuda end ära kiruda. 2 Snickersit ning 10 minuti pärast muutub olemine juba talutavaks. 3 km enne lõppu arvan juba asju nägevat, käänu tagant astub välja 2 kuju, mind nähes sama hämmeldunud. Vähemalt on mõni veel, kes pool kolm hommikul magada ei mõista. Üritades paari tempos püsida läheb viimane tund varasemaga võrreldes üsna kiirelt. Lõpp on 03:30. Päeva kohta 34 km ja 16 tundi, start Nikkaluoktast 90:30 eest, sooritus medalile hõbe, teisisõnu alla 96 tunni / 4 ööpäeva. Esmalt telk, siis saun, lõpuks uni.

Võrreldes 2008.a. tehtud Abisko-Nikkaluokta otsaga oli FC arusaamatult raske. Jah, päevateekonnad tulid stabiilselt pikemad, jamad saabaste ja kotiga, liiga palju ballasti, aga siin mängis rolli ka miski muu. Vahest pidevalt kuhjuv väsimus, on profiil lõunast põhja kuidagi raskem või hoopis hakkab soolo ise mingitel veidratel juhtudel kurnama … Oli aasta tagasi ja on ka praegu väike mõte see üritus kergemini, õigemini ja alla 72 tunni läbi teha. Kunagi.

Pildidfoto.iruut.eu/kungsleden2010/

Kebne katse (ehk rajalt-välja tuur Tarfalas) järgmisel lehel, varustus ja kulud kolmandal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga