2010: Fjällräven Classic, Nikkaluokta – Abisko

Absiko

Kuuendal päeval oli välja teenitud olesklemine. Pakitoidule vahelduseks restos pakutavat, Abikosse saadetud pagasist tuli samuti toidule vaheldust. Ja mmmassaaž.. Isegi paar eestikeelset sõna sai vahetatud – üks seltskond oli just Abisko STF-i juures läbisõidul ning valmistus Nikkaluokta ja Kebne poole minekuks. Lisaks oli plaanide tgemise aeg, hirmsasti kiskus ka ennast Kebnekaise poole, aga kohe järgmisel päeval ei olnud valmis kohe uuesti Nikka-Kebne lõiku astuma, jalgade seisust ka täit aimu ei olnud. Nii sai homne kohaliku päevatuuri jaoks planeeritud ja kui kõik klapib, siis ülehomme Kebne alla, võimalus kahel päeval tippu üritada.

100812-P1000459Tuur seitsmendal päeval startis alles hilisel pealelõunal neljast, kaasas põhiliselt söögikraam ja mõned hilbud. Variant oli liikuda Kåarsvagge jaama ning tagasi tulles kõrgemale põigata, kuid hiline start tegi korrektuurid, peale rahvuspargi piiri sai keeratud üles paremale, kaardi järgi oli seal vanem rada. Ilmselt oligi, aga õnnestus see kiirelt käest lasta ning omakorda selles veendumiseks tuli pool tundi mööda kasevõsa ragistada. Taasleitud märgid rajast kord tulid, kord kadusid. Kahe põndaku vahele sadulale jõudes oli nii vaadet kui põtru ja üht kahest – Tjatjenjåskatjåkka’t –  tuli ka lae pealt uurida. Järgmiseks sihiks sai Noluja, jäänukrada jõudis ühel hetk enne Noluja-Slåttatjåkka sadulat aktiivsemat kasutust leidnud rajaga kokku ja viis mööda õhtusöögiplatsi pakkuvast lombist. Kahtlaselt hiliseks muutunud kellaaeg seadis Noluja asemel eemärgiks viisakal ajal magama saada. Kui vähe parema planeerimise korral oleks saanud arvestada Noluja suusaliftiga ning 10 minutiga all olnud, siis nüüd keset ööd läks kogu koperdamise ja paaril korral õigest teeotsast mööda astumise peale ligi kaks tundi. Abisko STF juures saab päeva lõppenuks kuulutada kell üks öösel, ringi kolistatud 22km ja 10 tundi.

Nikkaluokta – mitte-päris-Kebnekaise – Nikkaluokta


Kaheksandal päeval jõuab lõpuks ka Abiskost Kiruna bussile, Kirunas Nikkaluoktasse mineva peale ümber istuda ning end jälle raja alguses leida, 4 korda sama lõiku astuda, viimasest korrast möödas nädal. Kirunas bussi oodates nullib mu rahulolu FC viimasel ööpäeval tehtud väikesest eneseületusest üks Hollandist pärit paar, neil olevat Classicul aega läinud alla 70 h ja nüüd suunduvat nad Nikkaluokta – Vakkotavare lõigule. Vanuseks ei julge neile alla 70 pakkuda. Nikkaluoktas jään ette ühele hirmus jutukale rootslasest härrale, kes oma iga-aastast Kebnekaise-vallutust lõpetas. Rattaga Kebne STF-i, tossudega üles-alla, tagasi Nikkasse vändata ja tehtud. Enne astuma hakkamist sai kotti revideeritud ning mõned kilod kraami jäi Nikkaluoktas pakihoidu. On veel õrn lootust jõuda viimasele paadile, 01:05-ga tuleb ainult 5.5km läbi uhada. Päris pooleks ei hakka end tõmbama ja aega läheb 01:10, edasi läheb rahulikult tiksudes kuni veerand kahetistkümneni, siis olen Kebne all välul.

panotest4Esimene variant mäkke saada on  üheksas päev, kui vaid ärkamisega nii tõsiseid probleeme poleks. Tipp pidavat jääs olema ning kasse oleks saanud laenutada ainult seitsmest üheksani hommikul (100 sek päev). Ilm ka just ei soosi, kerge tuul ja aeg-ajalt loobib märga alla. Pealegi on üks päev proovimiseks veel. Päeva raisku lasta ei ole kavas ja nii saab kaardile mõttest joonistatud tuur: Tarfala orgu – orust üle itta jääva aheliku välja – aheliku tagant ringiga jaama juurde. Algus läks kenast, ilm tuuline ja kohati tibutas, Tarfala järve juurde jõudis kolme tunniga, tund lõunaks ja järgmine etapp. Orust välja pressimise oleks pidanud lihtsamaks tegema ka samas üle nõlva minev väiksem rada, orgu sisse tulles oli veel näha väikest gruppi, kes samast jõudsalt üle ründasid, järelikult võiks rada ka leitav olla. Enne rajani jõudmist, või õigemini selle üles leidmist, keerati kusagil üleval kraanid lahti. Viis minutit ja kaltsmärk. Kattepüksid kenasti kotis kuivas. Mööda nõlva üles rünnates, komistades aeg-ajalt teemärkidele, tuli uus nuhtlus – tuul. Kui all orus peale kergete iilide suurt tunda ei olnud, siis üleval toimis uutmoodi füüsika. Kõvemate iilide ajal tundus mõistlik lihtsalt maha istuda. Vaade orule ja liustikule ülevalt oli seda jama ka väärt. Ahelikust üle ronides oli rada juba lootusetult kadunud ja otsimise asemel oli lihtsam mööda kive otse nõlvast alla tuulevarju ronida. Midagi head ka – üleva enam ei sadanud ja maa-taeva vahel laperdades said said riided jälle üsna kuivaks. Suund oli alla, kuni klibust vähe kindlam pind jalge all, siis mööda vesist tundrat ümber aheliku. Põtradele näis ka seal meeldivat. Sama kõrgust hoides edasi liikudes vahetus pehme astumine jälle kiviklibuks, läänesuuna avanedes lisaks veel tuul. Lõpuks telgini tagasi jõudes oli päevateekonnaks täis tiksunud 20km, 10 tundi. Ilma vaadates tundus ka päeva katse kahtlane.

Kümnendal hommikul ärkamisega muret ei olnud, kui öö jooksul oli telgi laperdamine küll natuke segas ja pidi punnid paremini kõrva suruma, siis kusagil kella viiest oli telk kolmandiku võrra ettenähtust väiksem ja katus vastu nägu … Ei osanud muud targemat teha ka peale asjade kokku pakkimise ja täies tormirõivas ootamise, päris jama puhul oli lootus enamuse kola ja ehk isegi telgiga minema saada. Paari tunniga oli maru nii palju järele andnud, et julges välja ilma uurima minna ja telgi mõneks ajaks üksi jätta. Möödunud õhtul oli ümberringi laagerdajaid kuidagi rohkem olnud … Ilm läks justkui järjest viisakamaks, jaamas seisu uurides tekkis tahvlile teade tühistatud plaanilistest tipuretkedest. Piisav märk, et viimane kola kokku korjata ja Nikka poole tagasi astuma hakata. Kebnekaise all oli see neljas kord, ju tuleb ka viies ja kuues ja …

Tagasi marssimiseni läks siiski aega kuni lõunani, seni sai mõõdukas tuules kogu niiskema riidekraami kenasti kuivaks. 3. kord sama reisi ajal ühte 18km lõiku astuda oli juba nüri. Kasuks oleks tulnud vihm ja raju, aga juba tund-paar peale astumise algust oli taevas selge, päike paistmas ja tuul vaibumas. Nikkaluoktas õhtul kaheksast. Vähemalt on neil niigi viisaka telgiplatsi hinna sees ka saun.

Järgmisel, üheteiskümnendal, päeval on lootus enne Kirunasse tagasi sõitmist poolepäevane kajakituur teha, keegi on aga sama plaaniga välja tulnud ja süstad bronnitud. 100816-P1000482Järelikult tuleb raamatupäev. Kirunas on ainus siht Camp Rippan, kuidagi narr on Nikkas küsitud 40 asemel järsku 155 seki maksta, ei millegi eest – sauna ei ole ja dušš töötab müntidega. Kui veel on vaja Kirunas ööbida, kaalub tõsiselt hostelit. Õhtu sisustamisel on abiks natuke inglist purssiv prantsuse perekond, soov suhelda on neil aga keelebarjäärist kordi üle ja nii palju kätega vehkimist ega õhku joonistamist ei ole jupp aega näinud.

Tagasisõit kahetistkümnendal päeval, bussid lennujaama väljuvad bussijaama asemel hoopis i-punkti eest keskväljakult. Kirunas lendu oodates saab muljetada kaks päeva tagasi Kebne all olnud ilma üle – 2 jonni täis neidu kolisid samal ööl väljast jaama keldrisse telki lappima ning üritasid hommikul tõusu. Lisaks tuulele oli üleval ka rahet tulnud ning peale enda küüntega kivide küljes hoidmist olevat nad mõnedki väärtushinnangud ümber rehkendanud ja suuna alla võtnud. Arlandas on Kirunast siseneva ja Tallinna väljuva lennu vahe 5 tundi. Minuga jäävad rahule nii raamatumüüjad kui näitsikud Starbucksis.

kulud ning varustus pöördel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga